nägin seda kalliskivi üsna vähe. Kõige paremini mäletan tema ühetasaselt oliivikarva kahvatut nägu ja sügavat sinimusta helki tema juustes, mis voolasid külluses väikese punase, tublisti kuklasse surutud mütsi alt hästi vormitud peas. Tema liigutused olid vabad, kindlad ja tema punastus verevaks. Kui meie Jimiga rääkisime, käis ta aeg-ajalt oma vilgaste pilkudega meie juures ja jättis lahkumisel meisse meeldivuse ja võluvuse mulje ühes valvsuse kindla tundega. Tema kombed esitasid huvitava segu arglikkusest ja julgusest. Igale kenale naeratusele järgnes kohe vaikne, tagasisurutud kartuse pilk, nagu oleks naeratus põgenenud alaliselt ähvardava hädaohu meeldetuletusel. Ajuti istus ta meie juurde ja palgeid lohku surudes oma väikese käe sõrmenukkidega, ta kuulas meie kõnelust; tema suured, selged silmad kiindusid meie huultesse, nagu oleks igal räägitud sõnal nähtav kuju. Tema ema oli õpetanud teda lugema ja kirjutama; Jimilt oli ta õppinud juba suure hulga inglise keelt ja ta rääkis seda väga kenasti oma erilise silpeneelava, poisiliku toonitusega. Tema õrnus hõljus Jimi pea kohal tiibade lehvitusena. Tema elas sedavõrt täiuslikult Jimi vaatluses, et oli omandanud midagi tema välimisest ilmest, midagi, mis tuletas meelde tema liigutusi, tema viisi käsi sirutada, pead pöörata, kuhugi vaadata. Tüdruku valvas armastus oli sedavõrt jõuline, et muutus peaaegu tabatavaks meeltele; see näis tõepoolest hõljuvat ümbritseva ruumi mateerias, näis Jimi piiravat erilise lõhnana, asuvat päikesepaistes nagu värisev, surutud ja kirglik toon. Oletan, teie arvate, et ka mina olen romantik, kuid see on eksitus. Mina jutustan teile ainult kaineid muljeid ühest noorusest, ühest imelikult raskest romaanist, mis sattus minu teele. Mina vaatlesin huviga Jimi — ütleme — õnne saavutusi. Teda armastati kadetsevalt, kuid miks ja mille tõttu just nõnda, seda ma ei teadnud. Maa, rahvas ja metsad olid selle tüdruku kaasabilised, kududes Jimi ümber ühist valvsuse, eral-
266
