paluma mitte muretseda. Ta tegi mu otse haigeks. Pool tema majakatust oli sisse langenud, kogu maja oli lagunenud; kuivad rohunuustakud paistsid igalt poolt ja murdunud mattide nurgad lipendasid kõigil seintel. Ta püüdis kõigest hingest seletada, Stein võlgnevat temale kolme viimase aasta palga, kuid tema raamatud olid puru ja mõned puudusid hoopis. Ta püüdis tähendada, see olevat tema surnud naise süü. Vastik kelm! Lõpuks pidin talle tema õndsa naise meeldetuletuse hoopis keelama. See ajas Kalliskivi nutma. Ma ei suutnud selgitada, mis oli sündinud kaupadega: laduruumis polnud midagi peale rottide, sest neile meeldis pruuni paberi ja vanade kottide keskel ülihästi. Mulle kinnitati igast küljest, ta olevat hulga raha kuhugi maha matnud, kuid temalt endalt ei suutnud ma muidugi midagi teada saada. Selles viletsas majas elasin ma raskemaid päevi. Püüdsin täita oma kohuseid Steini vastu, kuid mul oli ka muud, mille eest muretseda. Kui põgenesin vana Doramini juurde, läks Tunku Allangil hirm nahka ja ta toimetas mulle mu asjad tagasi. Seda tehti kaudsel teel ja suure saladusega — kellegi hiinlase läbi, kes pidas siin väikest poodi; aga niipea kui lahkusin buugiste seltsist ja asusin elama Corneliuse juurde, hakati avalikult rääkima, et radža olevat otsustanud mind varsti lasta tappa. Kena, mis? Ja ma ei suutnud mõista, mis võis teda takistada, kui ta oli seda tõepoolest otsustanud. Kõige halvem oli, et tundsin tahes või tahtmata, ma ei suutnud midagi teha ei iseenda ega ka Steini heaks. Oo, see oli jäle — tervelt kuus nädalat.““
KOLMEKÜMNES PEATÜKK.
„TA jutustas mulle edasi, et tema pole teadnud, mis ajas teda sinna edasi jääma, kuid meie võime seda aimata. Temal oli sügav kaastundmus selle kaitsetu tüdruku vastu, kes oli selle „alatu ja ara kelmi“ meelevallas. Selgus, et Cornelius muutis tüdruku elu ko-
270
