ledaks, hoidudes ainult tegelikust piinamisest, milleks tal nähtavasti puudus julgus. Tema nõudis, et tüdruk nimetaks teda isaks — „aupaklikult — aupaklikult“, karjus ta ja vehkles oma väikese kollase rusikaga neiu nina all. „Mina olen auväärt mees, aga mis oled sina? Ütle mulle, mis oled sina? Arvad sa, et mina hakkan kellegi teise last kasvatama, kui mind ei käidelda aupaklikult? Sa peaksid rõõmus olema, kui luban end isaks nimetada. Noh, ütle isa… Ei?… Oota aga natuke!“ Nüüd hakkas ta oma surnud naist sõimama, kuni tüdruk jooksis kõrvu hoides minema. Tema jooksis tüdrukule järele, uksest välja ja sisse, ümber maja, onnide vahel ümber, ajas ta lõpuks kuhugi nurka, kus ta langes põlvili, toppis kõrvad kõvasti kinni, ja Cornelius seisis natukese maa peal ning ladus talle pool tundi vahetpidamata räpaseid süüdistusi kaela. „Sinu ema oli saatan, petis saatan — ja sina oled ka saatan,“ karjus ta lõpuks, võttis mullatüki või peoga pori (pori oli maja ümbruses külluses) ja viskas tüdrukule juustesse. Mõnikord jäi vihane tüdruk tema ette seisma, näojooned sünged ja kokkukistud, vastates talle aeg-ajalt mõne üksiku sõnaga, mis ajas teise vihast visklema ja kargama. Jim ütles mulle, need stseenid olnud hirmsad. Oli tõepoolest imelik, midagi sellist siin metsarüpes kohata. Kui mõelda, siis pidi küll sellise eriliselt julma seisukorra lõpmatus mõjuma kohutavalt. Auväärne Cornelius (malailased nimetasid teda paljuütleva näomoonutusega Inchi ’Nelyus) oli sügavasti pettunud mees. Ma ei tea, mis ta oli lootnud, et tehtaks ta abielu tõttu tema heaks, kuid tema ausa nime ohvriks toomise eest polnud nähtavasti küllaldane tasu see aastaid kestnud vabadus Steini kaubandusühingu kaupu (Stein täiendas vahetpidamata tagavarasid seni, kuni sai saata neid) varastada, üle lüüa või omandada, mis tundus temale väga nahka mööda. Jimile oleks olnud nauding Corneliust poolsurnuks peksta; teisest küljest aga olid need stseenid nii piin-
