mitooja tunnustas enda tema heaks sõbraks. Sellest oli küll — ütles ta mulle —, et röövida inimeselt alatiseks rahu. Midagi selletaolist oli täiesti võimalik — ei, tõenäoline, kuid need valelikud hoiatused tekitasid tundmuse, et igal pool pimedas ümbruses sepitseti salaplaane tema elu vastu. Mitte miski ei või ka parimaid närve hullemini rikkuda kui selline olukord. Lõpuks, millalgi öösel, Cornelius ise avas suure teeseldud mure ja saladuslikkusega ning pühalikult roomaval toonil väikese kavatsuse, kuidas saja — või isegi kaheksakümne, ütleme pealegi kaheksakümne dollari eest tema, Cornelius, oleks valmis muretsema usaldusväärse mehe, kes viiks Jimi salaja mööda jõge tervelt minema. Midagi muud polla enam üle jäänud, kui tal veel vähegi elu kallis. Mis on kaheksakümmend dollarit? Tühine asi. Tähtsuseta summakene. Kuna aga tema, Cornelius, jäädes siia maha, paneb kindlasti oma elu mängule mr. Steini noorele sõbrale oma ustavust tõendades. Tema alatut vigurdamist vaadelda — ütles Jim — oli väga raske: ta kargas oma juustesse kinni, peksis endale vastu rindu, kõigutas oma keha edasi ja tagasi, hoides ise kahe käega kõhtu ja teeseldes tõepoolest nuttu. „Teie veri langeb te oma pea peale,“ piiksus ta lõpuks ja tormas välja. Huvitav küsimus, mil määral Cornelius oli sel etendusel otsekohene. Jim ütles, et polevat saanud enam sõba silmale pärast Corneliuse minekut. Ta lamas selili õhukesel matil, mis laotatud bambuspõrandale, ja püüdis silmega leida sarikapuid, kuulates krabinat katkises õlgkatuses. Äkki vilksatas täht läbi katuseaugu. Jimi peaajus kees, kuid sellest hoolimata valmis just sel ööl tema plaan Sherif Ali võitmiseks. See oli olnud tema ainus mõte neil silmapilkudel, kus ta vabanes lootusetust juurdlusest Steini äriasjus, kuid nüüd kerkis kogu plaan äkki tervena ta silme ette. Ta nägi selgesti kahurite toimetamist mäetipule. Temasse hakkas seal lamades kuumus ja ärevus; uni oli põhjaliku-
