malt läinud kui kunagi varem. Ta kargas üles ja läks paljajalu rõdule. Minnes tasa tabas ta tüdruku, kes nõjatus liikumatult vastu müüri, nagu oleks ta valvel. Tema tollekordses meeleolus ei tundunud talle põrmugi iseäralikuna tüdrukut ärkvel leida ja teda pelglikult sosistades küsimas kuulda, kus peaks olema Cornelius. Jim vastas lihtsalt, et tema ei tea. Tüdruk oigas pisut ja piilus kampongi. Kõik oli vaikne. Jimi valdas tema uus idee ja tema oli tast sedavõrt täidetud, et pidi sellest kõigest tüdrukule siinsamas rääkima. See kuulas, lõi kergesti käsi kokku, sosistades vaikselt oma imetlust, kuid oli samal ajal vahetpidamata nagu valvel. Näib, et Jim oli kogu aja tüdrukut pidanud oma usaldusmeheks ja et see oli kahtlemata oma poolt andnud talle hulga kasulikke näpunäiteid Patusani olude kohta. Jim kinnitas mulle sagedasti, et tüdruku nõuanded pole temale kunagi toonud kahju. Igatahes tahtis Jim oma plaani tüdrukule sealsamas kohe kõik täielikult seletada, aga see surus äkki ta kätt ja kadus tema kõrvalt. Peale seda ilmus Cornelius kustki ja nähes Jimi põikas kõrvale, nagu oleks teda lastud, ja seisis pärast surnuvaiksena pimeduses. Lõpuks lähenes ta nagu kahtlev kass ettevaatlikult. „Mõned kalamehed tulid kaladega,“ ütles ta kõikuval häälel. „Kala müüma, mõistate.“… Pidi olema hommikul kella kahe paiku — üpris tõenäoline aeg, et mõni võiks käia kala pakkumas!
„Jim jättis selle asjaolu siiski puutumata ega mõtelnud selle üle silmapilkugi järele. Tema vaimu valdasid teised asjad ja pealegi polnud ta midagi kuulnud ega näinud. Tema rahuldus hajameelse märkusega: „Oo!“ jõi sealseisvast kruusist vett ja läks jällegi sisse, et endiselt matile heita, kuna aga Cornelius jäi seletamatu tundmuse haaratuna rõdule, kus võttis mõlema käega balustraadi koitanud servast kinni, nagu oleksid tema jalad kaotanud jõu. Aeg-ajalt Jim kuulis salalikke samme. Need peatusid. Kellegi hääl sosistas värisedes läbi seina: „Kas magate?“ „Ei!
274
