Mis on?“ vastas tema lühidalt, millele järgnes väljaspool äkiline liigutus ja siis jäi kõik vaikseks, nagu oleks sosistaja ehmunud. Sellest äärmiselt pahandatuna Jim tormas ägedalt välja ja Cornelius põgenes nõrga karjatusega mööda rõdu trepini, kus toetus murdunud käsipuile. Üsna jahmatanult Jim hüüdis talle eemalt, et mis pagan see peab tähendama. „Kas olete juba selle üle järele mõelnud, mis mina teile rääkisin?“ küsis Cornelius, väljendades sõnu raskusega, nagu teeb seda inimene, keda tabanud külmavärinad. „Ei!“ hüüdis Jim vihaselt. „Pole seda teinud ega mõtlegi teha. Mina jään siia, Patusani elama.“ „Teie saate siin surma,“ kogeles Cornelius vastuseks kustuval häälel, ise ikka veel tugevasti värisedes. Kogu etendus oli nii rumal ja ärritav, et Jim ei teadnud, kas naerda või vihastada. „Mitte enne, kui teie olete siit minema küüditud, iseenesestki mõista!“ hüüdis ta vihaselt, kuna tal ometi naer peale kippus. Pooltõsiselt, poolnaljatades (oli ta ju erutatud omade mõtetega) ta karjus edasi: „Miski ei hakka minusse kinni! Võite teha, mis süda kutsub!“ Nagu varjutaoline Cornelius tundus talle kõigi nende hädade ja raskuste kehastusena, mis ta leidis teel ees. Ta andis endale vaba voli — olid ju tema ergud juba päevade kaupa ülemäära pingutatud — ja pildus talle igasuguseid nimetusi kaela — petis, valelik, vilets kaabakas — ühe sõnaga: talitas harukordselt. Ta möönis, tema läinud igasuguseist piiridest üle ja kaotanud enesevalitsuse täiesti — kutsunud kõiki patusanlasi end minema hirmutama — kinnitanud, et tema paneb nad kõik oma pilli järgi tantsima ja nõnda edasi — ähvardades, suurustades. Lihtsalt upsakas ja naeruväärne, tunnustas ta ise. Tema kõrvad lõid paljast mälestusest õhetama. Pidi olema kuidagi aru kaotanud… Tüdruk, kes istus meie juures, nokutas mulle ruttu pead, kortsutas kergesti kulmu ja ütles lapseliku pühadusega: „Kuulsin teda,“ Jim naeris ja punastus. Tema peatajaks sai
