nad ritta. „Käe alt kinni!“ käsutas ta. Nad tegid seda. „Esimene, kes vabastab oma käe või pöörab pead, on surnud,“ ütles ta. „Marss!“ Nad hakkasid kangel, ühisel sammul astuma; Jim järgnes neile; tüdruk, kes käis kõrval, seljas pikk valge rüüd, mustad juuksed kuni vööni, kandis tuletungalt. Sirgena ja hõljuvana näis ta liikuvat, ilma et puutuks maapinda; ainukeseks kõlaks oli siidpehme pika rohu sihin ja sahin. „Paigal!“ hüüdis Jim.
„Jõekallas oli järsk, alt tõusis suur jahedus, valgus langes tasasele ja tumedale veeservale, mis seisis ilma vähimagi virvenduseta; paremal ja pahemal pool sulasid majade kujud teravalt joonestatud katuseharjade all ühiseks hulgaks kokku. „Viige minu tervitused Sherif Alile, kuni ma tulen ise,“ ütles Jim. Mitte ükski kolmest ei liigutanud oma pead. „Hüpake!“ kärgatas Jim. Kolmest laksatusest sai üks ja vesi pritsis üles, mustad pead ilmusid kramplikult veepinnale ja kadusid; kuid tugev puhkumine ja veesolin kestis edasi, muutudes nõrgemaks, sest nemad ujusid hoolega vee all, kartes lahkumiseks laskmist. Jim pöördus tüdruku poole, kes oli olnud tähelepanelikuks vaatlejaks. Tema süda näis äkki rinna tarvis liig suureks paisuvat ja kurgus lämmatavat. See tegi ta vististi nii kauaks tummaks ja neiu, kes vastas tema pilgule, viskas põleva tuletungla käega tugevasti hoogu võttes jõkke. Punakas tulehelk tegi pika lennu läbi pimeda öö ja langes kurja sisinaga vette ning vaikne, pehme tähtede valgus voolas takistamatult nende peale alla.
„Jim ei öelnud mulle, millised olid ta esimesed sõnad, kui ta sai oma kõnelemisvõime uuesti tagasi. Ma ei usu, et ta oleks võinud olla väga jutukas. Maailm oli vaikne, ööhingus ümbritses neid; see oli üks neist öist, mis näib olevat selleks loodud, et varjata õrnust, sest on ju silmapilgud, kus meie hinged vabanevad nagu oma tumedast kestast ja hõõguvad ime-
284
