lises tundlikkuses, mis muudab mõned vaikimised arusaadavamaks, kui on seda sõnad. Tüdruku suhtes ütles mulle Jim: „Tema langes pisut kokku. Erutus — mõistate. Reaktsioon. Ta pidi olema pagana väsinud — ja muud selletaolist. Ja — ja — pagan võtku — pealegi, mina meeldisin talle, saate isegi aru… mina ka… ei teadnud, muidugi… see ei tulnud mulle kunagi pähe…“
„Siin tõusis ta püsti ja hakkas ärritatult kõndima „Mina — mina armastan teda südamest. Enam, kui mõistan seda öelda. Muidugi, seda ei saa öelda. Oma tegudele vaatate kohe teise pilguga, niipea kui taipate, niipea kui teid pannakse igapäev uuesti taipama, et teie olemasolu on vajalik — mõistate, hädavajalik — kellelegi teisele. Mina olin sunnitud seda tundma. Imeline! Kuid katsu ainult mõelda, mis on tema elu tänini olnud. See on liig harukordselt kole! Eks ole! Ja nõnda leidsin ta siit — just nagu oleksin välja läinud uitama ja tabanud kellegi uppumas kuski üksikus pimedas paigas. Issand! Ei või ju silmapilkugi kaotada. Noh, ka selles peitub usaldus… Ja mina arvan, et olen sellega võrdne…“
„Pean siinkohal tähendama, et tüdruk jättis meid mõni aeg tagasi omapead. Jim lõi vastu rindu. „Jah! Mina tunnen seda, kuid ma usun, et olen võrdne kogu oma õnnega!“ Temal oli anne kõiges, mis temaga sündis, leida erilist tähendust. Samuti vaatas ta ka oma armuloole; see oli idülliline, pisut pühalik, kuid ka tõepärane, sest tema usul oli nooruse kõigutamatu tõsidus. Mõni aeg hiljem, ühel teisel juhul, ta ütles mulle: „Ma olen ainult kaks aastat siin olnud ja nüüd, ausõna, ei suuda ma enam mõista, kuidas võisin ma kuski mujal elada. Paljas mõtegi välisilmale ajab mulle juba hirmuvärinad ihule, sest, mõistate ju,“ jätkas ta mahalöödud silmil, vaadeldes oma kinga tegevust, mis katsus kuivanud mudatükki puruks sõtkuda (meie lon-
