tult, nagu voogude kerkimine öösel, kustutades tundmuste tuttavad piirivahed. Äkki hakkas mul, nagu kaotaksin keset vett põhja jalge alt, hirm — tundmatute sügavuste hirm. Tüdruk jätkas seletust: viimsel silmapilgul, olles oma emaga üksi, tema pidi lahkuma aseme äärest ja istuma seljaga vastu ust, et Cornelius sisse ei pääseks. See tahtis aga tuppa tulla ja trummeldas mõlema rusikaga uksele, karjudes vahetevahel kähiseval häälel: „Laske mind sisse! Laske mind sisse! Laske mind sisse!“ Kaugemas nurgas vähestel mattidel lamas surija naine, kes juba keeletu ja jõuetu oma käsi tõstma, pöörates ainult oma pead ja nõrga käeliigutusega nagu käskides: „Ei! Ei!“ ning sõnakuulelik tütar, kes surus õlad kogu oma jõuga vastu ust, vaatas seda pealt. „Pisarad voolasid tal silmist — ja siis ta suri,“ lõpetas tüdruk vääramatu üksluisusega, mis enam kui kõik muu, enam kui tema isiku raidkujuline liikumatus, enam kui ükski sõna vaevas minu meeli tumma, paratamatu sündmuse koledusega. Sel oli võim mind mu olemasolu mõistest välja peletada, välja sellest varjualusest, kuhu meie kõik armastame pugeda hädaohu hetkil, nagu kilpkonn tõmbub oma koore sisse. Silmapilguks nägin maailma, mis kandis õudse ja sünge korratuse ilmet, kuna aga tõepoolest — tänu meie väsimatule pingutusele — maailm on päikesepaisteline kogu väikesi mõnususi, nagu seda inimene üldse suudab luua. Siiski — see kestis ainult silmapilgu — varsti pugesin oma endisesse kesta tagasi. Seda peab tegema — eks ole? — kuigi ma näisin kõik oma sõnad olevat kaotanud selles tumedate mõtete segus, mida olin vaadelnud paar sekundit teisel pool piiri. Kuid ka sõnad pöördusid varsti tagasi, sest nemad kuuluvad valguse ja korra varjavasse mõistesse, mis on meie peidupaik. Mul olid nad juba enne tagavarana valmis, kui tüdruk sosistas mahedalt: „Kui seisime seal üksinda, tõotas ta vandega, et ei jäta mind kunagi maha. Tema vandus
