malt ta õnne röövida, nagu tema seda usub, — ei elavat ega surnut, ei mingit nägu, häält ega võimu, mis võiks kiskuda Jimi tema kõrvalt. Ma tõmbasin hinge tagasi ja tema sosistas pehmelt: „Tema ütles samuti.“ „Tema rääkis teile tõtt,“ ütlesin mina. „Mitte midagi,“ ohkas tema ja pöördus siis järsku minu poole vaevalt kuuldava suurema häälerõhuga: „Miks tulite teie sealt väljast meie juurde? Tema räägib teist liig sagedasti. Teie ajate mulle hirmu peale. Kas — kas vajate teda?“ Midagi salajase ägeduse taolist oli roomanud meie kiiresse sobinasse. „Mina ei tule enam kunagi tagasi,“ ütlesin mina kibedalt. „Ja mina ei vaja teda. Keegi ei vaja teda.“ „Ei keegi,“ kordas tema kahtlevalt. „Ei keegi,“ kinnitasin mina, tundes end haaratuna imelikust erutusest. „Teie peate teda tugevaks, targaks, julgeks, suureks — miks ei või te siis pidada teda ka truuks? Mina lähen homme minema — ja sellega on lõpp. Teid ei tülita enam ükski hääl sealt väljast. See maailm, mida teie ei tunne, on liiga suur selleks, et tunda Jimi järgi puudust. Te ju mõistate? Liiga suur! Tema süda on teie käes. Seda peate tundma. Seda peate teadma.“ „Jah, seda ma tean!“ hingas ta kangelt ja vaikselt, nagu oleks võinud seda sosistada mõni raidkuju.
„Tundsin, et ma pole saavutanud midagi. Ja mida tahtsin ma saavutada? Selles pole ma praegu kindel. Sel silmapilgul oli mul kihutajaks mingisugune seletamatu agarus, nagu seisaksin mõne suure ja hädavajaliku ülesande ees — see oli silmapilgu mõju minu mõistusesse ja tundmustesse. Meie kõigi elus leiduvad sellised silmapilgud, sellised mõjud, mis tulevad väljastpoolt, olles võitmatud ja arusaamatud — nagu oleneksid nad planeetide salapärasest seisundist. Tüdruk omas, nagu ma seda talle seletasin, Jimi südame. Temal oli see ja kõik muu — ainult kui ta suutis seda uskuda. Minul oli ainult vaja temale öelda, et kogu maailmas polnud kedagi, kes oleks vajanud Jimi südant, vaimu
