oled teinud Marlow’ga?“ küsis Jim; ja siis: „Läks alla? Imelik, mina ei kohanud teda… Olete seal, Marlow?“
„Ma ei vastanud. Ma ei tahtnud sisse minna — vähemalt veel mitte. Ma ei suutnud. Kuna Jim mind hüüdis, olin mina sellega ametis, et põgeneda läbi väikese värava, mis viis hiljuti puhastatud maatükile. Ei! Praegu ei suutnud ma neile silma vaadata. Ma astusin ruttu longus peaga mööda tallatud jalgrada. Maapind tõusis pikkamisi, harvad suured puud olid maha lastud, alusmets oli maha raiutud ja rohi põletatud. Jim mõtles siin katset teha kohviistandusega. Suur mägi, mis sirutas oma kahetipulise süsimusta pea tõusva kuu kollakasse kumasse, näis heitvat oma varju maapinnale, mida valmistati uueks katseks. Jim mõtles nii palju katsetada; ma imetlesin tema energiat, ettevõtlikkust ja tema teravmeelsust. Maailmas ei tundunud nüüd miski tühisemana kui tema plaanid, energia ja vaimustus; ja oma silmi tõstes nägin ma osa kuud läbi põõsaste helkivat kuristiku põhjal. Silmapilguks näis, nagu oleks see sile ketas oma paigalt taevast alla maa peale veerenud, peatudes mäelõhe põhjas; tema tõusev liikumine tundus aeglase tagasipõrkamisena; ta vabastas enda okste sigrisagrist; mäenõlvakul kasvava puu kõver haru lõi musta prao põiki üle kuupalge. Kuu heitis oma põikloodis kiired maailmasse nagu kustki koopast ja selles nukras varjutatud valguses torkasid mahalastud puude tüved üsna mustadena silma; rasked varjud langesid igast küljest mu jalge ette, kus liikus mu enda vari, ja põiki üle kõnnitee seisis lillevanikutega alati ehitud üksiku haua vari. Tumestatud kuuvalguses omandasid kokkupõimitud lilled mälestusele võõrad kujud ja silmale määritlematud värvid, nagu oleksid need siin mingisugused erilised lilled, mida noppinud mitte inimene, mis kasvanud mitte siinilmas ning määratud tarvitamiseks ainult surnuile. Nende vägev lõhn rippus soojas õhus, muu-
