peab see küll olema viimne kiri kodunt. Tema on teda kõik need aastad hoidnud kui varandust. Vana hea pastor armastas eriti oma meremehest poega. Ma lugesin siit-sealt mõne lause. Seal pole peale armastuse midagi. Ta ütleb oma „kallile James’ile“, et selle viimane pikk kiri olnud väga „õiglane ja huvitav“. Tema ei tahtvat mitte, et ta „otsustaks inimeste üle karmilt ja üle pea-kaela“. Neli lehekülge harilikku kõlblust ja perekonna uudiseid. Tom on „vaimulikku seisusesse astunud“. Carrie abikaasa „sai kahju“. Vanamees usaldab ühesuguselt jumalat kui ka maailma seatud korda, kuid peab silmas kõiki tema väikesi hädaohte ja ka soodustusi. Teda võiks peaaegu nagu elusana näha rõõmsalt istumas hallipealisena oma raamatutega vooderdatud, pleekinud ja mugavas töötoas, kus ta on neljakümne aasta kestes ustavalt ikka ja jälle arutanud oma väikesi mõtteid usust ja voorusest, elamisviisist ja ainukesest õigest viisist surra; kus ta on kirjutanud nii mõnegi jutluse ja kus ta istub ning kõneleb oma poisiga seal teisel pool Maakera. Aga mis tähendab kaugus? Voorus on üle kogu maailma sama ja on olemas ainult üks usk, üks mõistetav elamis- ja suremisviis. Ta loodab, tema „kallis James“ ei unusta kunagi, et„kes annab ükski kord kiusatusele järele, see võtab endale hädaohu kõlvatuks saada ja igaveseks hukka minna. Sellepärast pane oma meel kindlaks ja ära tee kunagi ei milgi põhjusel midagi, mida pead ülekohtuseks“. Seal leiduvad ka mõned teated lemmikkoerast; ja hobune, „kelle seljas te poisid kõik armastasite sõita“, on vanadusest pimedaks jäänud ja sellepärast pidi ta maha lastama. Vanamees palub taeva õnnistust; ema ja tüdrukud, kes sel silmapilgul kodus, saadavad kõik tervisi… Ei, selles pleekinud, kulunud kirjas, mis on hulga aastate järele tema kallistavast hoiust libisenud, ei leidu kuigi palju. Sellele ei vastatud kunagi; aga kes võib öelda, millist kahekõnet tema on pidanud kõigi nende vaiksete ja ilmevaeste
