Selle väike käsi puhkas Steini käsivarrel ja oma laiade, tasaste servadega kaabus, juuksed hallid peas, kummardus ta isalikult tüdruku üle kaastundliku ja kavalerliku aupakkumisega. Mina astusin kõrvale, kuid nemad jäid minu ette seisma. Steini pilk oli langetatud jalge ette maapinnale; tüdruk, sirge ja kerge tema käsivarrel, vahtis süngel pilgul üle minu õla oma mustade, selgete, liikumatute silmadega. „Schrecklich,“ lausus Stein. „Hirmus! Hirmus! Mis suudab inimene?“ Näis, nagu manguks ta minult abi, kuid tüdruku noorus ja tema pea kohal hõljuv päevade tühjus mangus veel enam; ja äkki, kui olin juba mõistnud, et pole midagi öelda, leidsin enda väitlemas Jimi kasuks. „Teie peate talle andestama,“ lõpetasin ma ja minu oma hääl tundus mulle sumbununa, kadudes kuhugi tumma lõpmatusse, kust pole vastust. „Meie kõik vajame andestamist,“ lisasin natukese aja pärast.
„„Mis olen ma teinud?“ küsis ta ainult huultega.
„„Teie ei usaldanud teda kunagi,“ ütlesin mina.
„„Tema oli nagu teisedki,“ ütles tüdruk pikkamisi.
„„Mitte nagu teised,“ vaidlesin mina vastu, kuid tema jätkas endise ükskõiksusega:
„„Tema oli petis.“ Äkki rääkis Stein vahele: „Ei, ei, ei! Mu vaene laps!…“ Ta patsutas tüdruku kätt, mis puhkas oimetult tema käsivarrel. „Ei, ei! Mitte petis! Truu, truu, truu!“ Ta katsus vaadata tüdruku kivinenud näkku. „Teie ei saa aru. Ah! Miks ei saa te aru?… Hirmus,“ ütles Stein mulle. „Millalgi mõistate teie.“
„„Tahate teie seletada?“ küsisin mina, vaadates talle karmilt otsa. Nemad liikusid edasi.
„Ma vaatlesin neid. Tüdruku riided puutusid jalgteed, tema mustad juuksed läksid lahti. Tema kõndis sirgelt ja kergelt suure mehe kõrval, kelle pikk vormitu kuub rippus püstloodsete voltidega vimmas õlgadelt ja kelle jalad liikusid pikkamisi. Nemad kadusid põõsastiku taha (te ehk mäletate), kus kasvab kuus-
