teda oleks seal sagedasti nähtud, vaid et tema nimi põimiti kõigisse seadusevastaseisse lugudesse, mida jutustati kodumaalastele; ja kõige süütumgi neist lugudest, mis räägiti temast Cape Yorkist kuni Eden Bay’ni, oli küllalt hea selleks, et meest võlla viia, kui aga asjast oleks räägitud õigel paigal. Ka ei unustatud kunagi tähendamata, et tema pidi olema parunipoeg. Oli kuis oli, aga kindel on, et tema oli põgenenud kustki kodumaa laevalt vanul kullakaevamise päevil ja oli mõne aastaga saanud selle või teise saarterühma hirmuks Polüneesias. Ta varastas pärismaalasi, ta röövis üksikud valged kaupmehed kuni särgini paljaks ja kui see tehtud, kutsus ta tema mererannal kahevõitlusele haavlipüssidega — mis oleks võinud sealse viisi järgi üsna korralik olla, kui teine poleks juba enne seda tehtud hirmuga poolsurnuks. Brown oli moodne mereröövel oma kuulsamate eelkäijate eeskujul; kuid teda eraldas tema kaasaegseist ametivendadest — nagu olid seda Bully Hayes, mesimagus Pease või see lõhnaõlitatud, õilsust taotlev moealp kelm, keda tunti Räpase Dickina — tema kuritegude ülbe loomus ja äge viha kogu inimsoo vastu üldiselt ning oma ohvri vastu eriti. Teised olid lihtsalt harilikud, ahned tõprad, kuid temal näis olevat mingisugune keerukas eesmärk. Tema võis inimese ainult selleks puhtaks röövida, et tõendada oma madalat arvamust temast, ja tema võis rahuliku, süütu rändaja laskmisel või vigastamisel avaldada nii metsikut ja kättemaksvat pöörasust, et ajas hirmujudinad peale ka kõige hoolimatumale ja jultunumale röövlilegi. Oma suurima kuulsuse päevil oli tal relvastatud parklaev, mille meeskonnaks kanakid ja põgenenud valaskalapüüdjad, ja ta kiitles teadmata millise õigusega, et salajas andvat temale tarvilikud summad mingi lugupeetud kookospähklitega äritsev ettevõte. Hiljem põgenes ta, nagu räägiti, kellegi misjonäri naisega, kes olnud sootuks nooruke ja Claphamist pärit, kus abiellunud silmapilkses vaimustushoos õrna, lampjalgse me-
