eemal sõidetavaist mereteedest ning telegraafiliinidest. Selletaolisi asju oli ta varemaltki teinud — äri otstarbel muidugi; praegu see oli aga hädatarvilik, elu- ja surmaküsimus — vabaduse küsimus. Vabadus! Brown oli kindel, et ta saab moona — loomaliha — riisi — kartuleid. Nukker meestekari nilpas oma keelt. Võib-olla õnnestub laeva tarvis moonatagavara muretseda — ja kes-teab — saab ehk ka ehtsat, kõlisevat metallraha! Mõne külavanema ja pealiku saab ehk heaga sinnamaale, et ta midagi vabatahtlikult välja annab. Ta ütles, et ennem oleks lasknud ta oma päkkasid kõrvetada, kui et tühjalt tagasi tulla. Mina uskusin teda. Tema meeskond uskus teda samuti. Nemad, kui tumm hulk, ei rõõmutsenud valjusti, kuid nad olid näljaste huntidena valmis.
„Ilm oli neile õnneks. Mõni päev tuulevaikust oleks võinud nende kuunarile arvamatud koledused kaasa tuua, kuid maa- ja meretuultega jõudsid nad vähema kui nädala ajaga Sunda merekitsusest välja Batu Kringi suhu ankrusse, püstoli laskekaugusse kalameeste külast.
„Neliteistkümmend neist läksid kuunari suurde paati (mis oli küllalt ruumikas, sest teda oli tarvitatud laadimisel) ja sõitsid mööda jõge üles, kuna kaks jäid laevale ühes moonaga, mis hoidis neid näljasurmast kümneks päevaks. Veetõus ja tuul aitasid kaasa ning ühel varajasel õhtupoolikul jõudis suur valge paat oma näruse purjega meretuule aetuna Patusani piirkonda, peal neliteistkümmend valitud hernehirmutist, kes vahtisid näljaselt ümber ja sõrmitsesid oma odavate püsside lukke. Brown arvestas oma üllatava ilmumise kohutavust. Nad sõitsid Patusani sisse pisut enne mõõna algust; radža postaed ei avaldanud elumärki; esimesed majad mõlemal pool jõge paistsid olevat tühjad. Mõned künad ülalpool põgenesid suure rutuga. Brown imestas asunduse suuruse üle. Valitses sügav vaikus. Tuul vaibus majade vahel; kaks aeru võeti välja ja
334
