buugiste rühmaga teatud paika jõele, kümme penikoormat Patusanist allpool, kus pidi asuma laagrisse ja sulgema lootsikutega sõiduvee. Mina ei usu silmapilgukski, et Doramin oleks tõepoolest kartnud uute vaenlaste saabumist. Minu arvamine on, et tema ainsaks eesmärgiks oli hoida oma poega hädaohust eemale. Et takistada linna tungimist, pidi valge hakul kohe alustatama postaia ehitamist tänava lõpul pahemal kaldal. Vana nakhoda avaldas soovi seal isiklikult käsutada. Püssirohtu, kuule ja tonge jaotati meestele kohe tüdruku ülevaatusel. Mitu käskjalga läkitati viibimata igasse külge Jimi otsima, kelle täppis asukoht oli teadmata. Need mehed asusid hämarikus teele, kuid enne seda oli Kassim juba alanud läbikäimist ümberpiiratud Browniga.
„See täiuslik diplomaat ja radža usaldusmees oli lahkunud koosolekult, et oma isanda juurde tagasi minna, ja enesega kaasa võtnud Corneliuse, kelle ta leidis tummalt hulkumas rahva keskel hoovis. Kassimil oli oma väike plaan ja selleks vajas ta Corneliust tõlgina. Nõnda siis sündis, et vastu hommikut, kui Brown parajasti oma meeleheitliku seisukorra üle järele mõtles, ta kuulis soisest, padrikulisest nõost sõbralikku, värisevat, pingutatud häält inglise keeles luba küsimas üles tulla tähtsa teate toomiseks, kui tõotatakse isiklikku julgeolekut. Brown sai üpris rõõmsaks. Kui juba temaga tahetakse rääkida, siis ei ole ta enam tagaaetav metsloom. Need sõbralikud kõlad vabastasid neid kohutavast pingutatud valvsusest, nagu oleksid nad pimedad, kes ei tea, kust võib neid tabada surmav hoop. Brown teeskles suurt vastupunnimist. Hääl nimetas enda „valgeks meheks — vaeseks, laostatud, vanaks valgeks meheks, kes on siin juba aastaid elanud.“ Rõske ja külm udu kattis mäekülgi ja pärast mõnekordset vastastikku karjumist hüüdis Brown: „Tulge siis siia, aga üksi, pidage meeles.“ Tõepoolest oli aga kõik ükstapuhas, nagu
340
