oma teise meeleheitliku eluhüppe — hüppe, mis viis ta Patusani ellu, rahva usaldusse ja armastusse. Nemad seisid üle lahe teineteise vastas ja püüdsid uurivail silmil teineteist mõista, ennekui avasid oma huuled. Nende vastasus pidi ilmnema nende pilkudes; tean, et Brown vihkas Jimi esimesest silmapilgust saadik. Temal kadusid igasugused lootused, ükskõik milliseid ta ka oli hellitanud. See polnud mees, keda ta oli lootnud näha. Sellepärast vihkas ta teda — ja oma ruudulises flanellsärgis, mille käised küünarnukist saadik ära lõigatud, oma halli habemega ja sissevajunud, päikesest mustaks kõrbenud näoga ta kirus oma südames teise noorust ja kindlust, tema selgeid silmi ja tema julget ülesastumist. See mees oli juba ammu enne teda pärale jõudnud! Tema polnud seda nägu, et ta tahaks midagi anda abi eest. Kõik paremused olid tema pool — varandus, kindlus, võim; tema oli masendava ülevõimu pool! Tema polnud ei näljas ega meeleheitel ja ta ei kartnud nähtavasti põrmugi. Pealegi oli Jimi kogu riietuse puhtuses, valgest kiivrist kuni linaste säärikuteni ja valgeks tehtud kingadeni, midagi sellist, mis näis Browni sünge, ärritatud pilgu ees kuulavat nende asjade hulka, mida tema oli põlanud ja hüljanud oma elualgusest saadik.
„„Kes teie olete?“ küsis Jim viimaks, rääkides oma hariliku häälega. „Minu nimi on Brown,“ vastas teine valjusti; „kapten Brown. Mis on teie nimi?“ ja Jim jätkas natukese aja pärast rahulikult, nagu poleks ta teise küsimust kuulnud: „Mis ajas teid siia?“ „Seda tahaksite teada,“ ütles Brown kibedalt. „Seda on kerge öelda. Nälg. Ja mis ajas teid?“
„„See pani ta võpatama,“ ütles Brown, rääkides sellest imelikust kõnelusest kahe mehe vahel, keda lahutas ainult kitsa lahe mudane põhi, kuid kes muidu asusid selle ellusuhtumuse vastaspoolseil otstel, mis mahutab endasse kogu inimsoo. „Ta võpatas seejuures ja läks näost üsna punaseks. Pidas end vist liig suureks,
354
