kui et temalt võidaks küsida. Mina ütlesin temale, et kui ta peab mind surnud hingeks, kellega võib endale lubada vabadusi, siis tema ise pole põrmugi paremas seisukorras. Mul olevat ülal mees, kes hoiab vahetpidamata püssikirbu tema kohal, oodates minu märguannet. Kuid see pole midagi, mille üle maksaks erutuda. Tema tulnud ju vabatahtlikult siia. „Oletame,“ ütlesin mina, „et oleme mõlemad surmalapsed ja räägime sellel alusel teineteisega kui ühesugused. Meie kõik oleme surma ees ühesugused,“ lõpetasin mina. Tunnustan, et olin seal nagu rott lõksus, kuid me olime selleks sunnitud ja isegi lõksus rott võib veel hammustada. Tema taipas mind silmapilkselt. „Mitte, kui minnakse lõksu juurde alles pärast roti surma.“ Ma ütlesin temale, et seda sorti mäng on küllalt hea tema pärismaalistele sõpradele, aga et teda pean ma liig valgeks, kui et ta nõnda mängiks rotigagi. Jah, mina olin tahtnud temaga rääkida. Ometi mitte, et paluda oma elu pärast. Minu inimesed on — nojah — ükskõik mis nad ka on — inimesed nagu tema isegi, igatahes. Meie tahame temalt ainult ühte — tulgu ta saatana nimel ja võidelgu meiega. „Jumala needus olgu minuga,“ ütlesin ma, kuna tema seisis rahulikuna nagu puupost, „aga ega te taha ometi igapäev oma pikksilmaga siia tulla ja üle lugeda, mitu meist seisab veel jalul. Teie kas tooge oma põrgukari siia või laske meid minna, et võiksime merel nälga surra. Jumala eest! Millalgi olite ometi valge, hoolimata teie suurtest sõnadest, et see siin on teie oma rahvas ja et olete temaga üks. Või ei ole? Ja mis pagan te saate selle eest, mis see on, mis on teie meelest nii kuradi kallis? Ah? Ega te ometi meilt ei nõua, et peaksime ülalt alla tulema — ega? Me seisame üks kahesaja vastu. Te ei või ometi nõuda, et tuleksime lagedale. Eh! Ma tõotan, et enne, kui olete meiega valmis, saate veel tirelit lüüa. Teie räägite minust, et mina tungin rahulikele elanikele argpükslikult kallale. Mis puutub see minusse, et nad on rahulikud, kui mina suren
