remale poole hoonetesse ning hakata maha põmmutama iga elavat hinge, lootes nõnda rahvast kohutada ja alistumisele sundida. Jõudude suurus oli sedavõrt ebavõrdne, et see oleks olnud ainus abinõu, millega oli pisutki lootust jõuda oma eesmärgile — arutas ta köhahoos. Kuid Jimile ta seda ei öelnud. Räägitud kannatusist ja näljast olid nad tõepoolest läbi käinud, need olid seega reaalsed; seda tõendas pilk tema salgalegi. Läbilõikava vilega laskis ta oma mehed puupakkudele püsti tõusta, nii et Jim võis neid oma silmaga selgesti näha. Mis puutub mehe tapmisse, siis seda tehti — nojah, seda küll —, kuid kas ei olnud see sõda — verine sõda — meeleheitlik sõda? Ja nende mees tapeti korralikult, kuul rindu, mitte nõnda, kui tema vilets mehike, kes lamab praegu lahemudas. Nemad olid pidanud kuus tundi tema valukisa kuulama, sest tema sisikond olnud metallitükkidega purustatud. Igatahes läks siin elu elu eest… Ja see kõik oli öeldud tüdimuse ja ükskõiksusega, nagu räägiks inimene, keda õnnetus seni taga kiusanud, kuni ta enam ei hooli, kuhu tormab. Kui ta küsis Jimilt mingi jõhkralt meeleheitliku avameelsusega, kas siis tema tõesti — otsekoheselt öeldud — ei mõista, et kui „tahetakse pimeduses elu päästa, siis ei hoolita sellest, kui palju teisi — kas kolm, kolmkümmend või kolmsada — otsa saab“ — jah, kui ta seda küsis, siis tundus, nagu oleks saatan ise need sõnad talle kõrva sosistanud. „Ma panin ta võpatama,“ kiitles Brown. „Peagi jättis ta oma õigluse mängu minu vastu. Ta seisis seal, ilma et tal oleks olnud midagi öelda, nägu must nagu müristamine — vahtides mitte minu, vaid maamulla poole.“ Brown küsinud Jimilt, kas siis temal enesel elus mitte midagi poolvillast pole olnud, et ta on nii halastamatu inimese vastu, kes katsub esimese kättepuutuva abinõuga põrguaugust välja saada — ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja läbi jõhkra kõne hõljus peen viibe nende ühisele verele, oletus nende ühiseile kogemusile, vastik näpunäide ühisele
360
