süüle ja salajasele teadmisele, mis tundus nende meelte ja südamete köidikuna.
„Lõpuks viskus Brown nii pikk kui ta oli maha ja vahtis Jimi oma silmanurkadest. Jim seisis oma pool lahte mõtlikult püsti ja lõi endale vitsaga vastu jalga. Nähtavad majad olid vaiksed, nagu oleks katk pühkinud sealt igasuguse elava hinguse; kuid paljud nägematud silmad vahtisid seest kahele mehele, kelle vahel seisis laht, maale tõmmatud valge paat ja pooleldi mudasse vajunud kolmanda mehe laip. Jõel liikusid jällegi lootsikud, sest Patusan võitis tagasi usu maailmakorra püsivusse, niipea kui koju oli jõudnud valge isand. Parempoolne kallas, majade esised, kaldaäärsed sillad, isegi supelusonnide katused olid kaetud inimestega, kes pingutasid oma nägemist mäekingu poole, mis seisis radža postaia taga, kuigi see kõik oli liig kaugel kõrvale ja peaaegu ka silmale. Metsade ebakorralikus ringis, millest murdis kahes paigas läbi jõehelk, valitses vaikus. „Kas lubate rannalt lahkuda?“ küsis Jim. Brown tõstis oma käe ja laskis jällegi langeda, märgiks, et tema on kõigega nõus — võtab vastu paratamatu. „Ja annate ära oma sõjariistad?“ jätkas Jim. Brown tõusis istukile ja vaatas üle lahe. Sõjariistad ära anda? Mitte enne, kui tulete võtate nad meie kangenud kätest. Teie arvate, et ma olen hirmuga ogaraks läinud? Oh ei! Need ja siis närud, mis mul ümber, on kõik, mis mul maailmas olemas, peale selle mõned takkalaetavad laeval; ja mina loodan kogu kupatise müüa Madagaskaril, kui ma üldse kunagi nii kaugele saan — kerjates ühe laeva juurest teise juurde.“
„Jim ei öelnud selle kohta midagi. Lõpuks visates vitsa käest, ta ütles nagu endaga rääkides: „Ma ei tea, kas mul on see võim.“… „Teie ei tea! Ja sealsamas tahate, et mina annaksin sõjariistad käest! See on kena,“ karjus Brown. „Mis oleks, kui nad ütlevad teile ühte ja teevad mulle teist?“ Ta rahunes silmanähtavalt. „Minu arvates on teil see võim või
