teda seal nähtavasti nii heas meeleolus — on ta rumal? on ta tuim? Ta näis olevat valmis lauluviisi vilistama. Ja pidage silmas, teise kahe tegumood ei huvitanud mind põrmugi. Nende isikud vastasid kuidagi loole, mis oli sattunud avalikkuse kõneaineks ja kuulus ametliku juurdluse alla. „See vana hullumeelne kelm seal ülal nimetas mind koeraks,“ ütles Patna kapten. Ma ei tea, kas ta minu ära tundis või mitte — siiski arvan, et tundis; igatahes kohtusid meie pilgud. Tema jõllitas — mina naeratasin; koer oli kõige nõrgem neist sõnust, mis ulatusid läbi avatud akna minu kõrva. „Kas tõesti?“ ütlesin mina mingisuguse seletamatu võimetuse tõttu oma suud pidada. Tema nikutas pead, näris jällegi pöialt ja vandus tasakesi; siis tõstis ta pea, vaatas mulle otsa ja ütles tusase ning tigeda häbematusega: „Noh, Vaikne ookean on suur, mu sõber. Teie neetud inglased võite teha mis tahate, küll juba mina tean, kus leidub minusugusele rikkalikult ruumi: mina olen hästi tuntud Apias, Honolulus ja…“ Ta peatus mõtlikult, kuna mina võisin endale kergesti neid inimesi kujutleda, kes teda neis paigus tunnevad. Ma ei taha salata, et ka mina olen nii mõndagi selletaolist tundnud. On olemas ajad, kus inimene peab talitama, nagu oleks elu lõbus igasuguses seltskonnas. Mina olen tundnud sellist aega ja mis veel enam — ma ei mõtlegi selle hädavajalikkuse pärast nüüd pikka nägu teha, sest nii mõnigi sellest halvast seltskonnast oli oma puuduliku kõlblise — jah, või kuidas seda muidu nimetada? — kõlblise seisundi tõttu või mõnel muul sama sügaval põhjusel kaks korda nii õpetlik ja kakskümmend korda mõnusam, kui nood harilikud auväärsed ärikelmid, keda te kutsute oma lauda ilma olulise vajaduseta — ainult harjumusest, argusest, heasüdamlusest ja sajast roomavast ning tühisest põhjusest.
„„Teie inglased olete kõik kelmid,“ jätkas minu Flensburgi või Stettini austraallane. Tõepoolest ma ei mäleta enam, milline kena, väike sadamalinn Baltimere
50
