rannal oli rüvetatud seega, et oli saanud selle haruldase linnu pesaks. „Mis on teil karjumist? Mis? Midagi mulle öelda? Teie pole paremad kui teised ja see vana kelm tegi minuga ainult pöörast tühja müra.“ Tema jäme kere värises jalgadel, mis olid kui sambapaar; ta võbises üleni. „Seda teete teie inglased alati — teete kuradi tühja müra — iga väikese asja pärast, sest et mina pole teie neetud maal sündinud. Minult tunnistus ära võtta? Võtke! Ma ei vaja tunnistust. Minusugune mees ei vaja teie verfluchte tunnistust. Ma sülgan sellele.“ Ta sülitas. „Mina tahan saada Ameerika kodanikuks,“ ta karjus ägedas, tulises vihas, tammudes jalgel, nagu tahaks ta oma pahkluud vabastada mingist nägematust ja salapärasest haarangust, mis ei lasknud teda paigalt liikuda. Ta ajas enda nii kuumaks, et tema ümmarik pealagi otse suitses. Mingi salapärane võim ei takistanud minu minekut: uudishimu on kõige selgem tundmus, ja see hoidiski mind paigal, et saada lähemaid teateid noormehe kohta, kes seisis käed taskus, pöörates selja kõnnitee poole, ja vahtis üle muruplatside Malabar-hotelli kollasele sammaskäigule, tehes näo, nagu tahaks ta ühes sõbraga kõndima minna, niipea kui see saab omaga valmis. Nõnda paistis ta ja see oli vastik. Mina ootasin, et näha teda rusutuna, masendununa, läbipuurituna, visklevana nagu putukas nõela otsas — aga pooleldi ma ka kartsin seda — kui mõistate, mis ma mõtlen. Pole midagi koledamat, kui vaadelda inimest, keda on tabatud mitte kuriteolt, vaid enam kui kuriteoliselt nõrkuselt. Kõige harilikumat laadi tugevus hoiab meid saamast kurjategijaks seaduse mõttes; kuid nõrkuse vastu, mis tundmata või mida aimatakse, nagu mõnes maailmajaos peate igas põõsas aimama surmatoovat ussi — nõrkuse vastu, mis võib olla varjatud, tähele pandud või mitte tähele pandud, palvega maha surutud või mehiselt põlatud, maha tallatud või enam kui pool eluiga teadmata — selle nõrkuse vastu pole me ükski kindlustatud. Meid hukutatakse tegudele, mille eest saame sõimu-
