nimed või mille eest meid tõmmatakse võlla, kuid ometi võib vaim selle kõik üle elada — võib üle elada süüdimõistmise, võib üle elada ka silmuse, jumala eest! Ja on olemas asju — mõnikord nad paistavad küllaltki väikestena —, mille kaudu mõned meist hävivad täiesti ja põhjalikult. Ma vaatlesin seda noormeest seal. Mulle meeldis tema välimus; ma tundsin tema välimust; ta tuli õigelt paigalt; tema oli üks meist. Tema seisis seal kogu oma esivanemate eest, meeste ja naiste eest, kes polnud ehk sugugi targad ega huvitavad, kuid kelle elu oli rajatud ausale usule ja julguse instinktile. Ma ei mõtle sõdurlikku, kodanlikku ega üldse mingit erijulgust. Mina mõtlen seda sissesündinud võimet, mis laseb kiusatusile otseteed näkku vaadata — seda, taevas teab, ebamõistuslikku, kuid ilma poosita valmisolekut — vastupanujõudu, mõistate, mis on, kui tahate, ebameeldiv, kuid väärtuslik — mõtlematu ja õnnistatud kangus välimiste ja sisemiste hirmude, loodusejõudude ja inimeste ahvatleva rikkuvuse vastu — võimed, mille toeks usk, mida ei suuda kõigutada tõsiasjade võim, eeskuju nakkavus ega ideede kiusatus. Pagan võtku neid ideid! Nemad on hulgused, logardid, kes koputavad teie vaimu tagauksele; igaüks neist võtab pisut teie olemusest, igaüks neist kannab ära mõne põrmukese sellest usust vähestesse lihtsaisse põhimõisteisse, millest peate kinni pidama, kui tahate korralikult elada ja kergesti surra!
„Sel kõigel pole Jimiga otseteed midagi tegemist; tema oli ainult välimuselt nii tüüpiline kuju sellest heast, rumalast tõust, mida armastame elus sammumas oma paremal ja pahemal, tõust, mis on alles rikkumata mõistuse tujudest ja, ütleme, närvide isemeelikusest. Tema oli seda sorti poiss, et tema välimuse järgi annaksite kohe laevalae tema hooleks, kui rääkida piltlikult ja elukutseliselt. Mina ütlen, mina oleksin seda teinud, ja mina peaksin ometi võima otsustada. Kas ma pole omal ajal küllalt noormehi valmis muntserdanud Inglise lipu teenistuseks — merekutseks, kutseks, mille
52
