tõpraid tunnen. Kes liigutab, kohe pähe! Neid on seal liiga palju ja laev ujub ainult veel kümme minutit.“ Ta hingeldas jällegi. „Ruttu,“ ta kiljatas äkki ja jätkas karjudes: „Nad on juba kõik ülal — miljonid. Nad tallavad minu otsas! Oodake! Oo, oodake! Ma löön nad kui kärbsed maha — karjakaupa. Oodake! Appi, a-ppi!“ Lõpmatuseni venitatud ulgumine täiendas minu segaduse. Nägin, kuis vigastatu tõstis eemal oma käed kinnimässitud pea juurde, kurguni põlletatud haiglaassistent ilmus silmapiirile, paistes nagu läbi tagurpidise pikksilma vaadatuna. Tunnustasin enda lööduks ja ilma pikema arupidamiseta kargasin läbi pika akna välisrõdule. Ulgumine tõttas kui kättemaks minu kannul. Pöördusin kuhugi tühja koridori ja äkki muutus minu ümber sootu vaikseks ja rahulikuks ning mööda tühja ja heledat treppi alla astudes ma võisin rahus jällegi koguda oma hajunud mõtteid. All kohtasin asutise arsti, kes läks üle hoovi ja peatas mind. „Käisite oma meest vaatamas, kapten? Ma arvan, homme laseme ta välja. Neil hulludel pole ju vähimatki aimu oma hoidmisest. Meil on ka see palverändurite laeva peamasinist siin. Huvitav juhtum. Pahimat sorti delirium tremens. Ta on selle kreeklase või itaallase kõrtsis kolm päeva järgemööda joonud. Mis võib siin loota? Neli pudelit seda sorti konjakit päevas, öeldi mulle. Imeline, kui see tõsi on. Peab küll olema raudplaatidega seest vooderdatud. Pea, ah! pea, muidugi, läinud, kuid kõige huvitavam selles on teatud meetod märatsemises. Mina katsun seda selgitada. Väga imelik — see loogiline niit sellises deliiriumis. Traditsiooniliselt peaks ta nägema usse, aga tema ei näe. Vana hea traditsioon on tänapäev hävinemisel. Eeh! Tema nägemused keerlevad konnade ümber. Ha, ha! Ei, tõepoolest, kunagi varem ma pole tundnud nii suurt huvi joomahullustuse vastu. Õigupoolest ta peaks sellise rikkaliku katsetuse tagajärjel juba surnud olema, teate, aga mees elab. Oo, see on visa loom. Pealegi veel kakskümmend neli aastat siin lõunas. Te peaksite
62
