Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/63

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tingimata kordki talle pilgu heitma. Õilsa välimusega vana joodik. Kõige haruldasem inimene, keda ma kunagi kohanud — arstiliselt muidugi. Kas tahate?“

„Kogu aja püüdsin teeselda harilikku viisakat huvi, kuid nüüd pomisesin ettekäändeks kahetsevalt ajapuudusest ja andsin ruttu kätt. „Muidugi,“ hüüdis ta mulle järele, „kohtuistungist ta ei saa osa võtta. Mis te arvate, on tema tunnistus tähtis?“

„Mitte põrmugi,“ hüüdsin ma väravalt tagasi.


KUUES PEATÜKK.

„AMETIVÕIMUDEL oli nähtavasti sama arvamus. Asjaharutamist edasi ei lükatud. Seaduse rahuldamiseks toimetati asja määratud päeval ja — kahtlemata tema inimliku huvipakkuvuse tõttu — pealtkuulajaid oli palju. Tõsiasjade suhtes polnud mingit kahtlust — nimelt ühe olulise tõsiasja suhtes. Kuidas Patna sai vigastuse, seda oli võimatu kindlaks teha; kohus igatahes ei lootnud seda teha võivat, ja kogu saalis polnud ühtegi inimest, kes oleks sellest hoolinud. Kuid nagu ma juba teile ütlesin, kohal olid kõik sadamas viibivad meremehed ja ranna ärirahvas. Kas nad ise seda teadsid või mitte, kuid huvi, mis neid siia ajas, oli puhtpsühholoogiline — lootus näha paljastatuna inimese meeleliigutuste tugevust, võimsust ja koledust. Loomulikult ei võidud midagi selletaolist paljastada. Selle ainsa mehe ülekuulamine, kes suutis ja tahtis vastata, piirles asjatult kõigile tuntud tõsiasja ümber ja temale sadavate küsimuste mäng oli sama õpetlik kui vasaraga tagumine raudkastile, et teada saada, mis tal sees. Siiski, ametlik juurdlus ei võinudki midagi muud olla. Tema esemeks ses asjas polnud mitte põhjalik miks, vaid pealiskaudne kuidas.

„Noormees oleks võinud siin selgitust tuua ja olgugi et just see oligi, mis pealtkuulajaid huvitas, kis-

63