See kõik sündis aastat kaks hiljem laevavareme Fire-Queen pardal, kuhu Jones oli saanud käsutajaks — sinnagi mingi imeliku juhuse tõttu — Mathersoni läbi — hullu Mathersoni läbi, nagu kõik teda nimetasid — kes asus harilikult ikka Haifongis, ennekui see okupeeriti. Vanamees nohises edasi: „Jah, härra, kapten Brierly mälestus elab siin edasi, kuigi mitte kuski mujal kogu maailmas. Mina kirjutasin tema isale pikalt ja laialt ning ei saanud sõnagi vastuseks — ei „Tänan teid“ ega „Käige kuradile“ — mitte midagi! Vististi ei taha nad temast midagi teada.“
„See vesiste silmadega Jones, kes pühkis oma paljast pealage määrdinud puuvillase rätikuga, koera haletsev haugatus ja mustus kärbeste rüvetatud kajutis, mis oli tema mälestuse ainsaks pühakohaks, heitsid Brierly unustamatule kujule sõnulseletamatult labase traagika varju — saatuse hauataguse kättemaksuna tema usu eest oma hiilgusse, mis pidi elult petma tema õigustatud hirmud. Peaaegu! Võib-olla täiesti. Kes võib öelda, millisele meelitavale arvamusele ta oli jõudnud oma enesetapmise kohta?
„„Miks astus ta selle äkilise sammu, kapten Marlow — kas oskate arvata?“ küsis Jones oma peosid kokku surudes. „Miks? See rabab minu mõistuse. Miks?“ Ta lõi endale vastu kortsus otsaesist. „Kui ta oleks olnud vaene, vana ja võlgades — ilma igasuguse väljavaateta — või hullumeelne? Kuid tema juba polnud sedasorti inimene, kes läheb hulluks. Uskuge. Mida esiohvitser oma kaptenist ei tea, see pole teadmise vääriline. Noor, terve, jõukas, muredeta… Ma istun mõnikord siin ja mõtlen, mõtlen, kuni mu pea hakkab huugama. Pidi ju olema mingi põhjus.“
„Võite kindel olla, kapten Jones,“ ütlesin mina, „see oli midagi sellist, mis poleks meile kahele valmistanud kuigi palju meelehärmi.“ Ja siis, nagu oleks äkki valgus vilksatanud tema segasesse peaajju, vaene vana Jones leidis viimse, hämmastavalt sügava sõna. Ta nuuskas oma nina ja nikutas mulle valusalt
