pead: „Ja-jah! Ei mina ega teie ole kunagi endast nii suurt lugu pidanud.“
„Muidugi mõjutavad minu mälestust viimasest jutlemisest Brierlyga andmed tema eluotsa kohta, mis järgnes nii ruttu peale seda. Mina rääkisin temaga viimast korda protsessi ajal. See oli just siis, kui asjaharutamine oli esimest korda edasi lükatud — tema tuli minuga tänaval tükk maad kaasa. Ta oli ärritatud meeleolus, mida märkasin üllatusega, kuna ta ju harilikult inimesi käideldes oli täiesti külm, millesse segunes lõbusat kannatlikkust, nagu oleks tema kaaskõneleja olemasolu ainult hästiõnnestunud nali. „Nemad kiskusid minu sellesse protsessi, nagu näete,“ algas ta ja seletas tükk aega hädaldades pikalt ja laialt neist raskustest, mis toovad kaasa igapäevased kohtuistungid. „Ja jumal teab, kui kaua see võib kesta. Kolm päeva, ma arvan.“ Mina kuulasin teda vaikides; minu sellekordse arvamise järgi see oli sama hea võimalus ennast tähtsaks teha nagu iga teinegi. „Ja mis on sellest kasu? See on kõige lollem etendus, mida võib kujutella,“ jätkas ta vihaselt. Mina tähendasin, et pole ju mingit valikut. Tema katkestas mu sõnad tagasisurutud ägedusega: „Kogu aja tunnen end narrina.“ Ma vaatasin talle otsa. Asi läks juba üsna kaugele — Brierly kohta muidugi, kui ta rääkis Brierlyst. Ta jäi seisma, haaras minu kuue rapatist kinni ja sikutas korraks kergesti. „Milleks piiname seda noormeest?“ küsis ta. See küsimus kõlas nii hästi kokku ühe minu mõttehelinaga, et ma põgenenud kapteni kuju oma silmis tundes kohe vastasin: „Poodagu mind või üles, aga ma ei tea muud põhjust, kui et see noormees laseb seda enesega sündida.“ Hämmastusin, nähes, et Brierly jätkas nõusolevalt minu juttu, kuigi minu väljendis pidi olema kaunikesti tume. Ta ütles pahaselt : „Jah, muidugi. Kas ta siis ei näe, et tema kapteninäru on putku pistnud? Mida ta siis ootab? Teda ei või miski päästa. Tema laul on lauldud.“ Ta astus mõned sammud vaikides. „Milleks süüa kõike seda mustust?“
72
