hüüdis ta idamaise energiaga väljendises — ainuke energia, mille jälgi võib leida ida pool viiekümnendat meridiaani. Ma imestasin väga tema mõtete suunda, aga nüüd olen kindel, et tema jäi oma iseloomule truuks: oma südamepõhjas vaene Brierly kahtlemata mõtles iseendast. Ma tähendasin sellele, et teatavasti on Patna kapten oma pesa sulgedega vooderdanud ja võib endale igalt poolt hankida kadumise võimalusi. Jimiga oli lugu teisiti: valitsus andis talle praegu meremeestekodus ulualust ja vististi polnud tal enesel ainustki penni taskus. Põgenemine maksab pisut raha? „Kas tõesti? Mitte alati,“ ütles ta kibeda naeruga ja lisas ühe minu hilisema märkuse kohta juurde : „Noh, siis las ta poeb kakskümmend jalga maa alla ja seisab seal! Jumala eest! Mina teeksin seda.“ Ma ei tea, miks tema toon mind nii ärritas, et ütlesin: „On omamoodi julgustegu asjadele nii näkku vaadata, nagu tema seda teeb, teades väga hästi, et kui ta põgeneks, ei võtaks keegi vaevaks teda taga ajada.“ „Ära neetud olgu julgus!“ urises Brierly. „Selline julgus ei aita inimest püsti hoida ja mina ei pane seda sorti julgust mikski. Iseasi, kui ütleksite, et see on mingi argus — hellitusest. Teate, mis ma teile ütlen: annan kakssada ruupiat, kui teie omapoolt lisate sada ja vaevaks võtate nii korraldada, et see vennike homme hommikul vara selle paiga klaariks teeb. Poiss on ju džentlmen, kuigi temaga ei taheta enam kokku puutuda — seda peaks ta ometi taipama. Tema peab seda! See põrgulik avalikkus on liig hirmus. Seal istuda, kuna kõik need neetud pärismaalased — madrused ja korterimeistrid — annavad tunnistusi, mis peaksid suutma inimest häbitulega tuhaks põletada. See on jäle. Marlow, kas teie siis ei arva, ei tunne, et see on jäle, kas te ei mõista seda — ütleme — meremehena? Kui tema läheks minema, siis oleks kõigel korraga lõpp.“ Brierly rääkis need sõnad harilikust suurema elavusega, tehes liigutuse, nagu tahaks ta oma taskuraamatu välja võtta.
