Nõnda siis Jimi tõttu oli mul võimalus pilku heita tõelisse Brierlysse ja seda just mõni päev varem, kui ta usaldas niihästi oma tõelise kui ka teeseldud osa merele. Muidugi loobusin mina asjasse segamast. Viimaste sõnade „kuid teie“ toon (vaene Brierly ei võinud teisiti) näis ilmutavat, et mina pole rohkem tähelepanu väärt kui mõni putukas, ja see ajas minu seda ettepanekut meelepahaga tagasi lükkama; selle ärrituse mõjul või mõnel muul põhjusel mina jõudsin otsusele, et kohtutoiming on Jimile raskeks karistuseks ja et selle väljakannatamine—tegelikult tema vabal tahtel — on kergendavaks asjaoluks tema vastikus loos. Enne ma polnud selles nii väga kindel. Brierly läks vihaselt minema. Sel korral oli tema meeleolu mulle suurem saladus kui praegu.
„Järgmisel päeval, jõudes hilja kohtukotta, istusin seal üksinda. Muidugi ei suutnud ma unustada oma kõnelust Brierlyga ja nüüd olid nad mõlemad mul silme ees. Ühe näoilme laskis oletada sünget häbematust, teise oma põlglikku tüdimust, kuid üks ilme ei tarvitsenud olla õigem kui teine ja nagu ma tähele panin, teine neist polnud mitte õige. Brierly polnud tüdinud, vaid vihane ja kui see oli nõnda, siis ehk ka Jim polnud häbematu. Minu arvates ta polnud seda mitte. Ma kujutlesin, et tema on meeleheitel. Siis meie pilgud kohtusidki. Nemad kohtusid ja tema silmist tulev vaade röövis mult igasuguse julguse teostada oma ebamäärast kavatsust, temaga rääkida. Mõlema oletuse — häbematuse või meeleheite — korral tundusin temale tarbetuna. See oli protsessi teine päev. Varsti peale meie pilkude kohtumist lükati asjaharutamine edasi järgmiseks päevaks. Valged inimesed läksid kohe välja. Jimi oli lastud juba pisut varem tagasi astuda ja nõnda oli tema lahkujate seas üks esimestest. Nägin tema laiade õlgade ja pea joonestikku uksevalguses ja kuna mina pikkamisi ukse poole astusin, kõneldes kellegagi — kellegi võõraga, kes oli juhuslikult minuga juttu teinud,
