auriku Patna kapteni, esiohvitseri ja kaks masinisti ja sellest jätkus neile, õigust öelda. Ma ei pannud Jimilt tema tundmusi selle kümne päeva jooksul, kus nad viibisid Avondale’il. Sellest viisist aga, kuidas ta oma loo seda osa jutustas, võisin vabalt oletada, et tema oli avastusest, mis ta teinud — iseenda kohta teinud — osalt uimaseks rabatud ja katsus nüüd kahtlemata sellest vabaneda seletustega ainukesele inimesele, kes suutis õieti hinnata selle hirmsat suurust. Pidage silmas, ta ei püüdnud selle tähtsust kuidagi vähendada. Selles olen kindel ja selles peitubki tema erinevus. Mis aga puutub tema tundmustesse maandumisel, mil ta kuulis selle loo ootamatu lõpu, milles tema oli mänginud nii haletsemisväärset osa, siis neist ei lausunud ta mulle sõnagi ja ongi raske neid kujutella. Küsin endalt, kas ta ei tundnud maapinda oma jalge alt kaduvat? Kuid kahtlemata katsus ta peagi leida uue pinna. Ta oli tervelt kaks nädalat maal ja ootas meremeestekodus, ja kuna seal oli tol ajal kuus või seitse meest, siis kuulsin ma temast pisut. Nende pealiskaudne arvamine näis olevat, et oma teiste vigade kõrval ta oli veel sünge jõhkard. Tema oli need päevad veetnud rõdul, pikal lamamistoolil, ja oli oma peiduurkast lahkunud ainult söögiajal või hilja öösel, kui ta kõndis ainuüksi sadamasillal, oma ümbrusest eraldunult, kõhklev ja vaikne, nagu mõni hulkuv tont, kel pole peavarju. „Ma ei usu, et oleksin tol ajal kolmegi sõna rääkinud mõne elava olevusega,“ ütles ta ja tegi minu meele tema pärast haledaks; siis aga lisas ta kohe juurde: „Mõni neist meestest oleks tingimata midagi välja pahvatanud, millega mina olin otsustanud mitte leppida, aga ma ei tahtnud riidu. Ei! Siis mitte. Ma olin liig… liig… Mul polnud selleks südant.“ „Nii et see vahesein pidas lõpuks ometi vastu,“ tähendasin mina kergelt. „Jah,“ pomises ta, „see pidas vastu. Aga ometi ma vannun teile, et tundsin käega tema punnitust.“ „See on imelik, kui
