vastupidav on mõnikord vana raud,“ ütlesin mina. Seljakil toolil, jalad siruli ja käed ripakil nokutas ta mõne korra pead. Te ei või kujutella kurvemat vaatepilti. Äkki tõstis ta pea; ta ajas enda üles ja lõi põlvele. „Ah! millise hea juhuse ma mööda lasksin! Mu jumal! Milline juhus mööda lastud!“ tungis tal rinnast ja sõnad „mööda lastud“ kõlasid kui valukarjatus.
„Ta vaikis jällegi, kaugusse kadunud pilgus metsik unelev iha kaotatud kangelasteo järgi, ahmides üürikeseks laialipuhutud ninasõõrmetega raisatud juhuse uimastavat hingust. Kui arvate, et mina olin üllatatud või riivatud, siis teete mulle ülekohut enam kui ühes mõttes! Ah, tema oli kujutlusvõimeline vennas! Ta andis välja oma saladusi; ta andis unistustele oma hinge. Nägin tema pilgus, mis heidetud ööpimedusse, kogu tema sisemise olemuse, mis üle pea-kaela suundunud hulljulgete sangarlikkude ihade fantastilisse maailma. Temal polnud aega selle kahetsemiseks, mis ta kaotanud, teda valdas tervena ja loomulikult see, mida ta polnud osanud saavutada. Tema viibis kaugel minust, kes ma vaatlesin teda kolme sammu tagant. Iga silmapilguga süvenes ta ikka enam ja enam romantiliste kangelastegude võimatusse maailma. Lõpuks jõudis ta selle südameni! Tema näojoonile valgus imelik õndsusehelk, tema silmad sätendasid meie vahel põleva küünla valgusel; ta naeratas veendunult! Ta oli tunginud südameni — südameni. See oli ekstaatiline naeratus, mis ei tõuse teie — ega ka minu näole kunagi, mu armsad kaaslased. Mina tõmbasin ta siia ilma tagasi, öeldes: „Kui oleksite jäänud laevale, arvate!“
„Ta pöördus minu poole metsiku, heidutatud ja kannatava näoga, silmis äkki hämmastus ja piin, nagu oleks ta kustki tähelt maha langenud. Ei teie ega mina vaata kunagi nõnda kellelegi otsa. Ta võpatas
88
