— 103 —
helkja wirwenduse üle heitsiwad wõidunud loorid. Õhk hingas wänget haisu wälja. Lõburuumidest, lõbutsejate peadest üle, lendas nägemata ja kuulmata tiiwalöökidel patt läbi. Jens Nielsen tuksatas walusa kartuse kägistusel kokku.
See kartus oli kartus iseenese eest ja iseenese pärast. Sest selles muusikas peitus kiusatus, millest Jens aimas, ei see temast üle käib. Ta imes selle muusika seest aimduse sisse, et patt magus peab olema, kui ta ka inetu on, ja et see magusus tema inetuse ära wõib warjata, ei, koguni iluks pöörata. Sellest muusikast wälja sulaw kiusatus oli sarnane sellele, mida ta klaasist sisse rüüpas. Mõlemad kuumendasiwad ta sisemust naisterahwale wastu, naisterahwale ilma walikuta, igale naisterahwale — nägusale ja näotule, puhtale ja puhtusetale. Millega lõppes see maru, — millega wõis ta lõppeda?
Mängijate kilda ei maldanud Nielsen kauaks jääda. Esiteks ei tundnud ta jalgratta kohta liialist õhinat — see oli tal soowitaw, kuid mitte kirgliselt ihaldataw nagu Holgeril. Teiseks puudus tal kaardilauas mängupea, biljardil mängukäsi, kui et ta wõitmise tõttu tuhinasse oleks wõinud sattuda. Ta kaotas enamiste, ja rahaga kaotas ta warsti mängutahtmise. Holgeri pani ta imeks. See elaw ja põlew inimene püsis paljude tundide kaupa mängu orjata, ilma nägemata ja kuulmata, mis ta ümber sündis, ilma söögi wõi joogi peale mõtlemata, ilma et tal muusika ja naisterahwa kohta, kellest ta muidu lugu oskas pidada, meelt ja mõtet oleks olnud. Kaotused, millest ta ajuti tabamata ei jäänud, õhutasiwad teda ainult weel taga. Seda kuldsemas lõbutujus oli ta wahel pärast wõidukalt lõppenud mängu. Siis laskis ta hea osa wõidetust — aga mitte kõik, oma eesmärki ei kaotanud ta silmast — joogilauas lahtisel käel lendu ja woolas ülemeelsest naljast üle.
Mängust wõerdunud Nielsenile hakkas jook aegamööda maitsema. Talle sai nüüd mõistetawalt tuntawaks, mispärast inimesed neid enamiste mõruda maiguga ja wastiku lõhnaga wedelikka nii himustasiwad. Neis peitus midagi, mis harilise haruldaseks, igapäewase pidupäewaks, kaine ja labase tundeliseks ja luuleliseks moondas. Alkohol oli ainus nõiajook, mis tõeste nõidus. Ta nõidus inimesele uue aju pähe
