— 104 —
ja uue südame põue. Ta nõidus talle terwe uue ilma sisse ja ümber. Jens tundis oma keha maapinnast wabanewat ja oma waimu aimamata kõrgustele ja kaugustele lendawat, kui ta seda nõiarohtu teatawa jao sisse oli wõtnud. Ta oli korraga suur ja tugew ja õnnelik — õnnelik oma õnnetuses. See õnnetus wõis talle pisarad silma ajada, aga need oliwad nüüd waluta liigutusepisarad, see oli isesugune luulemagus haledus, milles ta ennast kui kannatawat kangelast kumardades kahetses. Alkohol teeb inimese näitlejaks iseenese ja teiste wastu.
Kuna Rasmussen biljarditoas, kuhu muusika-ajal ka kaardimängijad kogusiwad, oma jalgratta pärast higistas, istus Jens suures keskmises ruumis õllepudeli taga ja maitses oma noort elu. Naisterahwaste wastu oli ta kaua häbelik ja arg. Süda tõusis tal kurku mõtte juures, nendega juttu teha. Ta kadestas Holgeri selle hundijulguse pärast, millega wiimane neiude seas tutwusi tegi: nägi — tuli — ja oli tuttaw! Ta hakkas wõeraga lihtsalt nagu tuttawaga kõnelema, ja mõni minut hiljem wõis neid ammusteks sõpradeks pidada. See anne puudus Nielsenil. Aga aegamööda kogus ta südidust ja alkohol aitas taga. Ta hakkas laudades aset wõtma, kus tüdrukuid istus, ja kui ta ootawas kohmetuses mõne aja wärisenud, leidus wiimaks ometi paras pilk, mil ta algatawa sõna sai pillata. Säärasel puhul wõis weriwaene Nielsen rikkaks priiskajaks minna. Et tal uuele tutwusele jutulist seltsi suurt pakkuda ei olnud, siis pakkus ta temale seda ohtramalt juua. Ja jõi ka ise wirgemalt kui muidu. Osalt ülendas ta seega oma õnnetunnet, osalt wõitles ta ärewuse wastu, mis teda palawikusarnaselt wapustas. Tema organismus pidas tawalikult määra, milleni ta waenlikku ollust wastu wõttis: jook ei maitsenud joojale äkitsel enam. Niisugusel hingelisel olukorral aga häwines see määr ja Nielsen jõi enese joobnuks. Ta kulutas kõik oma raha ära ja laenas Holgeri käest weel lisa. Ning mitte üksnes oma taskuraha, mis osalt jootrahadest, osalt õhtusest tasutööst, sigaritegemisest, kogunes, ei andnud ta wälja, waid juhtus laupäewa-õhtuid, kus ta poole ja isegi terwe nädalapalga, millega ta Laurseni juurde läinud, ilma enne kodus käimata, jootrahadele järgi saatis.
Ühel niisugusel laupnewa-õhtul oli ta kedagi wanad-
