— 110 —
wale, ta ninake tegi wintawänta — „mis alles kaupluse akna peal ilutseb!“
Holger, kes märkas, et tema pärdik sõbrale meeldib, toetas pea allaheitliku naeratamisega käe najale, kuna ta pilgu Nielseni peale heitis.
„Na ja, niipalju on tal ju õigust, et ma ta natist Luise sillal kinni sain. See oli minewal teisipäewal. — Sa tead, Jens, et ma juba ammugi sihukese loomakese järele ringi waatan. Nii ajawiiteks üsna hea teine. Hing sees — ega maksa waleks ajada. — Tulen parajaste lõunalt ja lähen piimawankrile silla juurde wastu. Wahin kajakaid ja nende toitjaid — silla kõnniweered mustawad kõiksugu wehklewatest herrastest. Korraga silman mulina seas pruuni peaga plikakest, kes, hambad irewel, lõug taewa poole, rõemsaste nina liputab. Sa oled muidugi juba tähele pannud, Jens, et tal nina asemel jupike tallesaba näos on —“
Nielsen hakkas naerma, aga mitte Holgeri wõrdluse, waid selle kentsaka nähtuse üle, kuda Dagmar praegu kõõrdsilmal iseenda nina püüdis näha saada — tõsiselt ja asjalikult.
„See wäntaw ninake oli mulle nii huwitaw uudis, et ma teda enam silmast ei lasknud. Pugesin üsna ligidale ja wahtisin ammuli suuga. Sedamaid huwitas mind ka plika ise. Ühes ninaga oliwad ta silmad, käed, jalad, terwe ta pisike keha nii liikwel, et ma enesele ütlesin: „Waata, siin ta on, keda sa otsid! Selle orawaga, selle pärdikuga oleks sul pagana lõbus hullata! Aga mine tea, mäherdune süda tal pihikus põksub! Kuid juba langes otsus ka selle kohta.
Siiamaani on ta kalasöötmist ainult pealt waadanud, korraga ei suuda ta enam wastu panna — astub külanaise juurde ja kisub pungakese taskust. Pungakese, Jens — ma ütlen sulle, pungakese — — Dagmar, kas sa ei tahaks Nielseni onule oma rahapunga näidata?“
„Miks mitte!“
Kotikene, mis Jensi arwustuse ette ilmus, waakus tõepoolest hinge. Rauad kõwerad, lukk ära, sopid läbi kulunud, naha karw mõistatusline.
„Waadake aga hoolega,“ muigas selle kurwa katkendi omanik, „ega see nüüd enam minu häbi ole!“
