— 112 —
Piimapoisiametit mõtlewat ta peatselt maha jätta ja wabrikusse töösse astuda. Waja tõsiselt tulewiku peale mõelda. Elektrotehnika huwitawat teda kõige enam. Olewat palka ja elukindlust tõotaw tulewikutööstus ka Daanis. Ruprecht & Adamsen laiendawat praegu oma ettewõtet, sinna wõetawat warsti rohkeste uusi töölisi juurde — ega muud, kui kah pakkuma. — See pagana wäeteenistus! Tahad waremine naist wõtta — hakka asemiku tarwis juba warmalt kroonikesi korjama. Sugu lootust olla tal ühe tädi käest Aarhus’is nekrutiraha saada — kingitusena, wõi, kui Jumal tahab, pärandusena. Aga mine tea, kuda läheb! Parem enda kui Jumala ja teiste inimeste peale loota. Olewat ju mõrsjaid, kes peigmehe oma rahaga wälja ostwat (kentsaka põlgepilguga Dagmari õla poole), aga temale juhtunud paraku rotikene pihku, kellel ainult soe hing sees. Lubada küll ka hoidma hakata, kuid mis siis sihukese wabrikuplika palgakesest hoida jääwat, liiategi, kui Luise silla kajakad toita ja endal maias suu põigiti nina all.
„Noh, sa wõiksid rattast ka wäga hästi ilma jääda,“ heitis neiu wahele, suure suuga kooki kohwi juurde süües.
„Rattast ma ilma ei jää! Kus selle kahju ots! Mõtle nende taewalikkude sõitude peale, mida mõne nädala pärast Öresundi äärde, Fure järwele, Hillerödisse ja Fredensborgisse wõime teha! Taewale tänu, et sul juba rattaloks on — (Jensi poole) wanema õe kingitus, seitse aastat wana, aga eks ta plikale käi, kui üles lasen kohendada. Minu brennabor, wõite julged olla, ei jää enam kaua kaupluse waateaknale; ainult krooni kümme puudub weel, ja need tulewad maikuuni jootrahadestki kokku, sest mängu peale pole nüüd enam“ — ta müksas küünarnukiga mõrsjat — „palju mõelda. — Aga Jens, kuda siis sinu rattaga jääb? Sa pead meiega tingimata kaasas olema!“
Nielsen püüdis rahuliseks jääda, punastas aga juuksejuurteni ära. Ehk küll Dagmar seda häbenemist ei mõistnud, riiwas ta Holgeri siiski etteheitliku pilguga, ja see ruttas oma wiga heaks tegema, nii wähe kui ta ka isegi sõbra kena oleku üle selgusel oli.
„Ma tean, sa ei ole nii suur rattanarr kui mina,“ naeris ta julgustades ja Jensi poole poolikut klaasi tõstes, „seepärast pole sa öörinorimisega wist palju tegemist teinud.
