— 114 —
smaragdine lagedus muud piiri ei tundnud kui see ilmatu wõrujoon, millega sinine hiiglakaas end tema üle hakkas kummima, — ja kui selle kaane all, teadmata, kus kohas, lõoke oma õiskawa kaebe helisema pani — juba siis oli Jensi rinda see ihaldaw igawus, see imelik üksinduse-tühjus piinanud. Aga mitte ainult tugewam ei olnud see praegu, waid warem tundmata lisandustega segatud; endine selge üksihääl harunes mitmeks ja kaotas puhta kõlawuse. Asjata püüdis ta esiotsa neid wõeraid kõrwalhelisid eraldada, et neid ära tunda; see läks tal alles korda, kui ta mõistatusele, miks tema „lõowalu“ talle siin lärmitsewas, tubakasuitsuga täidetud söögimajas külge hakanud, wõtme oli leidnud.
Nielsen tabas enese õõguwa kadeduse pealt Holgeri wastu. See ei olnud aga mitte kadedus, mis teisele enda poolt ihaldatawat ei soowi, waid kadedus, mis kadestaja iseenda üle kurtma ja kaebama paneb. Jens, mäherdune wilets poiss oled sa Holgeri kõrwal! kuuldus talle ta hingehelinast selgeste kõrwu. Holger saab kõik, sina ei midagi! Millest sina salaja und näed, peaaegu kui kättesaamata imeasjast, see on temal naerpilkel krapsti käes! Tema teab, mida ta teeb, sina kobad alati pimedas, sul pole millegi kohta nõu ega sihti. Kas näed, kes Holgeri kõrwal istub, talle silma wahib, talle suhu naeratab? Aima ometi, mida Holgeri süda ütleb, kui need maasikahuuled teda suudlewad, see soe ümarik rind tema põue wastu rõhub! Mis on sinul selle määratuma wara wastu? Mitte midagi! Sest see, mis sul on, mis sul ajuti, wargsi juhtub olema, see on, õigust öelda — ptüi kurat!
Sellele otsusele enda seniste „armastuste“ üle ei jõudnud Jens mitte alles täna. Täna ütles ta seda ainult selge sõnaga wälja, täna teadis ta, et see wääramata õige oli. Ta oli põue põhjast weel liig terwe ja karge, kui et talle aegamööda mitte kahtlus niisuguse ostetud õnne kohta pähe poleks pugenud. Ta sai walele ikka enam jälgile, sellele kolmekordsele walele, millega ta ennast ise ja millega teda see igakordne teine tüssas. Kas ta ei sundinud ennast poolwägise igakord uskuma, et tema see ainus on, kelle wastu niisugune neiu midagi tunneb, wähemalt selsamal korral, ja et ta ka ise teatawast puhtamast tundmusest tema wastu ilma ei ole? Ja kas ei püüdnud naisterahwas
