— 119 —
Jensi postkaart, mida ta päewal põues, öösel padja all pidas ja ärdatel pilkudel rohkeste suudles, määrdus mustaks ja kulus katki — kadunu jäi kadunuks. Kõik otsimine kirikutes, kõik ümberwaatamine majades ja majaõuedes, uulitsatel ja platside peal lõppes ikka sellesama eitawa tagajärjega. Siis wajutas tohtrike aeg piimapoisi kurbtuse peale plaastri ja murdis rahurikkuwa postkaardi ta taskus kildudeks. —
Jens ohkas, pööras Lunastaja kirikule selja ja jalutas kaugel ringteel koju poole. Kui ta mulle korraga wastu tuleks! mõtles ta. Aga ei. Seda tuleb ju ainult juturaamatutes ette!
Sellepärast ei tahtnud ta kolm nädalat hiljem oma häid silmi uskuda, kui piigakene, kes tema meeles juba wiirastusekujuks oli moondumas, äkitselt tema ees seisis. Jensi käest pidi piimapudel maha kukkuma, nii äge jolgatus käis ta liigetest läbi, ja tema lähem impuls sundis teda mütsi järele kahmama, nii suur aupaklikkus tikkus talle peale.
Ja seejuures ei leidnud ta oma paleust midagi wähem kui luulelisel situatsionil ja wälimusel eest. Körtsikud ülesseotud, porised puutuhwlid jalas, paljad käewarred sopaselt märjad, suur nuustik käes — nõnda küürutas ta aurawa mustawee-ämbri kõrwal ja küüris köögikese põrandat, kui Jens sisse astus. Ruttu kähwas ta sirgeks, laskis põlle alamale, häigas käewarrega salkusid näost ja ulatas punase, tilkuwa käe piima järele. Sel silmapilgul tundis Nielsen ta ära. Neiu aga waatas talle wõeralt ja pisut wõõrastawalt wastu, mida Jens wäga hästi mõistis: piimatooja oli uus. Nielsen oli nimelt täna paar uulitsat, mis teisele wankrile liiaks läinud, juurde saanud, ning tema siinsete kaubatellijate hulgas leidus nüüd kogemata ka tema waga tutwus Lunastaja kirikust!
„Teie ei tunne mind wist enam?“ kogeles Jens, kui ta laua peale walmis pandud raha wastu oli wõtnud, ilma et ta minna oleks raatsinud.
Kollakate salgukeste warjust, pikkade ripsmete peidust wilkus talle kaks täppi taewasina wastu. Oli, kui warineks neiu näo üle kerge mälestamiseudu, aga — pead wäristati.
„Meie laulsime kord ühest raamatust.“ Jens naeratas.
