— 126 —
kulturaline raffinement mujal paiguti, iseäranis suurte kapitalistliste maade hiiglalinnades, enam wõi wähem ära on moonutanud wõi maha on woolinud. Näed sa neid ümarik-pehmeid, lottlõualisi, heldenäolisi ja lahkesilmalisi isikukesi oma istmeliha haruldase küllaga naivlisel lõbul ratta peal trooniwat, wõi mööda uulitsat jalutawat, wõi majawärawas nooremehega lobisewat, wõi nobeda töö juures istuwat — ikka torkab waatlejale, kellel rahwusi üksteisega wõrrelda on, see Köbenhavni tütre pentsik „mammalikkus“ humoristliselt silma.
Kuid ka üks sündinud köbenhavnlane, kelle jalg Sjaellandi saare rannawiirudest weel kordagi üle polnud saanud, leidis selle armsa laadijoone kätte, ehk küll üksnes oma mõrsja küljest: Jens Nielsen. See oli aga ka iseäranis drastiliste olukordade najal sündinud ja sündida wõinud. Paljudel hommikutel, kui ta piimaga Kaaride korterisse ilmus, nägi Nielsen neiu Kareni täielises mamma-tegewuses: ta pani oma wäikeseid õdesid-wendasid riidesse, pesi nende silmi, suges nende päid, tõreles neid wõi jagas neile emalikka õpetusi. Naerukõdi tikkus Jensile peale, seda autoriteetlist iseteadwust, seda wastutusrikast tõsidust ja asjalikkust ning kõige seas seda murelik-hella pehmust nähes, mis tütarlapse näost, kehaseisust, käteliigutustest ja tema kõnetoonist harmonialisel segul nähtawale ja kuuldawale tuli.
Midagi ei seisnud lähemal, kui et Jens talle „mammi“ naljanimeks pani, nimeks, mille sisse ta kõik oma magusa õrnuse tema kandja wastu paigutas. Ja kui Nielsen teda nüüd jalgrattal enda eel wõi kõrwal nägi — nad ei puudunud Holgeri ja Dagmari seltsis ühelgi sündsa ilmaga pühapäewal kirjeldatud kihina seast — siis oli talle, iseäranis esiotsa, pisut wõeras mammikest selles uues olekus ja ümbruses näha, wäljakistud tema igapäewasest ja nii „loomulikust“ ema- ja perenaiseosast. Seda kohasemalt ja „kodusemalt“ ühines Dagmar Spreckelsen, see kerge ja wäle lõbukass, rattaga; paistis peaaegu, kui oleksiwad need kaks wurawat metalliwõru tema witsjalt paenduwate liikmete all kui loomulised liikumiseriistad talle keha külge kaswanud, nähtus, mis Holgeri juures, kes lühikese ajaga päris sõidukunstnikuks oli wilunud, weel täielisemal määral märgatawaks sai, kuna Dagmaril paraku, kelle kehajõud just rohke
