— 127 —
polnud, oma wanalaadi masina liia raskusega wõidelda oli. Igatahes pakkusiwad mõlemad sõitjad, iseäranis kiiremal ajamisel mööda waba teed, üpris ilurikast kehalise wäleduse waadet. Karen ja Jens ei wõinud endid nendega säärasest küljest poolegi mõeta, kuigi esimene oma kaswulise kaunidusega neiu Spreckelsenist, kelle ülemine kehajagu alumise kohta weidi liig pikk oli, märksa üle käis.
Kuna Karen Kaar oma ema wana töölkäimise-ratast tarwitas, mis Dagmari masinast ennem pahem kui parem oli, wõis Nielsen ennast enda ratta omanikuks nimetada. Küll oli tal selle hind Rasmussenile weel täieste wõlgu, aga sõber ütles tal maksmisega terwe aasta aega olewat. Jensi ratas oli ühe laenukassa oksjonilt wäga odawaste — ainult kolmekümnewiie krooni eest — omandatud, sest Holgeri ettepaneku, mõlematele uusi masinaid järelmaksu peale wõtta, lükkas Jens otsustawal ajal kindlaste tagasi. Nõnda ostis Holger enesele üksi päris uue sõiduriista, mille hinnast tal nii palju, kui ta Nielsenile laenanud, osade kaupa tagajärgi tasuda jäi. „Küll ma selle raha wõiduajamisel warsti sisse wõtan,“ julgustas ta Nielseni, kui see laenule esiotsa argselt wastu seisis, „sest sel sihil ma uut ja head ratast tahangi.“ Ja tõepoolest — juba esimesel suwepoolel pistis ta ühe teise auhinna, mis suurem oli kui Nielseni laen, taskusse ja esimese aumärgi rinda.
Need kaks lapselikku armupaari maitsesiwad nüüd puhta lapseliku õnneküllaga kõik seda nõidust, millega suwine loodus nende ühendust õnnistas. Saare põhjapoolne osa, madalmaa iluga — metsade ja järwedega, hiite ja saludega, nurmede ja aasadega — kosutawal waheldusel rikkaste ehitud, awas neile iga halli töönädala järgi ikka jälle uue ilma täis elustawat ja õnnestawat wärskust. Wäsimata oli Holger Rasmussen, nende hakkaja pionier, ennenägemata maastikka, enneaimamata idüllilisi paikasid mere ääres kui ka sisemaal wälja nuhkima. Saare põhjarand Helsingörist Gillelejeni oma walgete liiwajoomedega ja rõemusroheliste metsatukkadega; Esromi järwe ligem ja kaugem ümbrus, ühel pool Fredensborgi kuningalossiga ja selle kuulsa ilupuiestikuga, teisel poolt mühawa Gribskovi laanega; Frederiksborgi järw kolme saarekese peal seiswa sellesama nimelise lossimürakaga, mille renaissance-ruumides
