— 132 —
neli, kaks poega ja kaks tütart, weel alles oliwad. Wõerasema, rahwuse poolest norralane, Christianiast pärit, oli tüdrukuna juba pesija ja triikija olnud ning ühes siinses hotellis teeninud, kui kellner Anders Kaar teda tundma õppis. Kellneri ja piduteendri ametit pidas Kareni isa ka praegugi, see tähendab, kui ta wangis ei istunud, õnnetus, mis teda minewal talwel Kareni teada juba kolmat korda oli tabanud, sest saadik kui tal nii suur perekond toita oli. Anders Kaar warastas. Wiimasel korral oli ta pulmast, kus ta palgatud teendrina tegewuses olnud, mõned hõbelusikad kaasa wõtnud ja ära müünud, mis talle kaheksa kuud wangistust tõi. Karen ei jätnud tähendamata, et wõerasema selle ja ka endiste süütegude juures kaudselt ja kõlbliselt mitte süüta ei olewat, sest ta olla paraku naine, kes meest alaliste kurtmiste ja hädaldamistega wähese sissetuleku pärast piinata. „Siis katsu ometi, et sa kudagi lisa saaksid, muidu sureme nälga!“ oli Karen ise teda kord kuulnud hüüdwat.
Mis Nielsenile neiu jutust iseäralikult teadwusesse torkas, oli lugu, et Karen wanemaid omalt poolt hukka ei mõistnud, ei, waid mõlematele hoolega wabandawaid wõi wähemast pehmendawaid põhjuseid püüdis leida. Isa nimetas ta mitu korda niihästi „õnnetumaks“ ja „heaks“ kui ka kõige rõhuga „korralikuks“ meheks, kes ainult „kitsikuses“ kergeste pea kaotawat, ning wõerasemal, sel „raske töö ja murega koormatud inimesel“, arwas ta haiglase, tujuti peal käiwa hirmu nälja ja häda eest olewat, mis iseäranis ägedal määral pärast wiimase kahe lapse sünnitamist nähtawale tulewat. Kuuldus õkwa, nagu kurdaks neiu paratamata õnnetust, millel ainult kahetsetawaid ohwrid on, mitte aga wastutawaid süükandjaid. Ja ometi kannatas ta, nagu tema jutu lõpust nii liigutawalt selgus, raskeste nende olude all, mille loojatena ta peale isa ja ema ometi kedagi muud ei teadnud nimetada. Mitte ainult, et ta kurjategija tütrena kaasinimeste põlgtust sai maitsta, et ta isa wangisistumise ajal, mil ema üksi teenis, liialise töö juures isegi toidupuudust kannatas, et ta äkilise ema käest — wahel päris toorel kombel — pealegi lüüa sai; waid tal polnud ka — see oli nimelt Kareni meelest tema wiletsuse tipp — tal polnud midagi selga, pähe ja jalga panna! „Kõik ikka pestud, paigatud, nõelutud — millal mina ka midagi uut näen!“ Ja ta kõwerjate rips-
