— 141 —
ja äraluitunud näo seest. Ning silmad, need roheka mereläikega selged, südamlik-tõsised silmad, mis nooruses nii rahustawa soojendusega ilmasse waadanud, nad oliwad endile tuhmid, raswakad kaed peale tõmmanud ja punsund kulmukortsude wahele peitu pugenud. Ka polnud neiu Nielseni ilusatest juustest muud järele jäänud kui kurb pihuke lühikesi, õredaid jätiseid, mille haiglasest tuhatoonist juba hõbedased kiuded himukalt läbi pugesiwad. Mitte mõni kindlaste tuntaw, nimeliselt äratähendataw haigus wõi põdemine ei toimetanud seda kõdundamisetööd; Jensine ei wõinud öelda, et ja kus säärane waenlane tema ihu kallal näris. Ta närtsis ja kuiwas ainult ära nagu mõni haljas, tugew puu keset teisi sarnaseid, ilma et tema küllest silma paistaks, mida surma põhjuseks wõiks pidada.
Wahekord ema ja poja wahel oli kewadest saadik ainult wäliselt natuke muutunud. Suur õnnetundmus, millega noor, tuline armastus ta hinge üle ujutas ja läbi õhutas, tegi Jensi ema wastu heldemaks, suuremeelsemaks: tema sõnast ja healekõlast kadus senine turtsakas, hammustaw, nõelaw terawus, senine mahti ootaw ja parajal pilgul tigedalt salwaw hoolimatus, Kahel tugewal wastandtundel ei olnud noores põues hästi ruumi — üks pidi taganema ja ülemwalitsuse teise kätte andma. Aga hoolimata sellest salliwamast, õigem wiisakamast ja asjalikumast olekust, mida noormees ema wastu üles hakkas näitama, ei häwinenud sellepärast weel mitte selgeste tuntaw, kindlaste lahutaw wõeruseõhk nende wahelt. Jens lähenes emale ainult teatawa piirini, millest ta ka kõige rõemsamatel õnnetundidel üle ei suutnud astuda; oma lapselikku usaldust ei kinkinud ta temale mitte. Tema armastusest näituseks kuulis neiu Nielsen alles Rasmusseni mamma kaudu; Jens ise ei lausunud temale oma mõrsjast sõnagi, nagu talle ka meeldegi tulnud, tütarlast enda kodu kutsuda, et teda emale esiteleda, nõnda kui Holger seda oma ema auks Dagmariga oli teinud. Kostiline ja korteriperenaine — see oli mõlemate õigenimeline wahekord. Jens sõi Jensine Nielseni lauas, magas tema ulu all, maksis selle eest kindlat nädalahinda — muid sidemeid polnud neid ühendamas. Muudkui korralikumaks kaaselanikuks ja paremaks maksjaks oli noormees oma uue hingelise olukorra mõjul kewadest saadik saanud: ta ei tulnud enam joobnult
