— 142 —
koju, ei jäänud poolteks ja terweteks öödeks ära, ei pillanud oma palgakest endisel wiisil tuulde; palju enam laskis ta enesest kokkuhoidmise ja ema wastu kindla kohusetäitmise püüet märgata, mis teatawa mehisemaks küpsenud üleüldise olekuga ühenduses seisis, olekuga, mis muu seas ka tema sõnas ja kõnewiisis iseäralise kuiwa, tõsise, aeglase taktina ilmsiks sai. Selle olekuga tuletas ta Jensinele elawalt oma isa meelde, seda enam, et tal, anda wõi wõtta, Rasmus Jens Hanseni heal oli, mis peale murdumist emale nii puhtal sarnadusel kõrwu hakkas kostma, et wiimasele kadunu kuju ühtelugu kehalisel selgusel silma ette kerkis.
Jensi kõlblisel terwenemisel ja tema pisut kunstlikult taga aidatud mehinemisel oli aga ema kohta imelikul kombel koormaw, jah otse halwaw mõju. Jensine Nielsen hakkas poega kartma. Kartma, nagu ori peremeest kardab; kartma, nagu süüdlane karistajat kardab. Jensi lähenew samm ukse taga, tema wari läwel, tema ootamata healekõla, isegi tema wagune, kuiw köhatamine ja unes ümisemine öösel sängis, kui Jensine, nagu see sagedaste juhtus, weel ärkwel oli — kõik see kiskus neiu Nielseni erkudest kuuma juga läbi, pani ta südame ehmatusel tuksatama. Tema instinktline, kuju wõtmata, mõisteks saamata soow oli nüüd, pojast eemal olla, tema lähedust wõimalikult wähe tunda saada. Ta leidis alles siis rahu, kui ta teda kaugel teadis olewat ja kui tema jälleilmumiseni rohkeste aega oli. Umbuskliku, ärewa, wärisewa murega püüdis ta hoolt kanda, et majas kõik, mis poja tarwidustesse puutus, piinlikult korras oleks, ehk küll Jens, liiategi oma õnnepõlwes, wäiklane toriseja ei olnud. Lihtlabane soow, pisuke palwe poja suust omandas Jensine kõrwas karmi käsu, isegi torkawa nurina kõla, ja uisapäisa tõttas ta teda täitma. Seda orja- ja süüdlasekartust katsus ta hoolega peita, oma näolt rahu, oma liikumistest aeglast ühtlust, oma kõnest külmawerelist olekut paista lasta. Aga ta märkas oma pahanduseks sagedaste isegi, kui wähe see tal korda läks. Sellest alalisest ootawalt, waritsewalt kehkwel- ja hüppel-olemisest tülpis ta ärakurnatud ihu nii wäga ära, et ta hilisel õhtutunnil nagu tuim ja kuiw pundar lõdwalt kokkuseotud kontisid oma asemele wajus. Kuid niipea rahu ei saanud ta ajuergud nüüdki weel. Ta urgitses ja torgitses neid ikka edasi, sest
