Mine sisu juurde

Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/148

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 146 —

suurtsugu külaline oli selle walgustajaga katusekambri murehalli, tubakalõhnase hämaruse sisse ilmunud, et tema elanikkudele hiilgawal palgel suurt rõemu kuulutada — päikeserõemu.

Ja noore töölise kõrwaäärsete ja kaelapealsete juuste sees siretas weel päewane metallitolm, hõbedane ja kuldne nagu hommikune kaste, ja ta silmi ümbritsesiwad metallitöölise ärapesemata nõerõngakesed, ta sõrmekortsusid ja küüneserwasid täitsiwad mustawad tahmawarjud. Ning tõmmult ja tätsakalt paistsiwad ta töökäed lambi eredal walgusel, terawalt püsti tikkusiwad ta õlad, warajaselt wimma ta noor kukal ning kitsalt sissepoole ta madal rind.

Ja istub ja loeb! Kella seitsmest kuni keskööni — pärast kümnetunnilist päewatööd! Loeb ja wõitleb wapraste waenlase wastu, kes talle kulmudele kipub, ta aju peale tikub.

Juhtus kord, et waenlane wõitis. Siis nägi ema wihapisaraid warakaewajal silma tungiwat. Ta kuulis teda hambaid kiristades ja rusikaga laua peale lüües hüüdwat: „Mitte neidki tundisid ei jäta nad terwelt minule!“ Ja kui ta enneaegu sängi pidi minema sest et silmad enam ei näinud ja aju enam ei töötanud, siis tegi ta seda wangimineja näoga. Selle näo wõttis ta unessegi kaasa — ema nägi teha magawat, wihkaw haledus suunurkades.

Raamatutes, mida ta luges, pidi midagi peituma, mis tema terwe sisemise olemise ümbert määratuma jõuga kinni haaras. Wahel jäi ta nagu nägija teadmata kaugustesse wahtima, teine kord plahwatas tal pilgust nagu püsimata rõem, siis jälle hüppas ta äkitselt istmelt, et ärewal sammul, pea uuriwalt norus, nurgast nurka kõndida. Ja mõni kord lõi ta omale laksti wastu otsaesist, nagu tahaks ta hüüda: Ja kõigest sellest ei teadnud ma midagi!

Aga ta ei lugenud mitte üksnes, waid kirjutas ka. Lugedes wiskas ta rutulisi ridasid oma taskuraamatusse, mõned õhtud pühendas ta täieste suletööle. Kentsakas oli sulge neis jämedates, tätsakates näppudes näha; pidi arwama, et nad kuigi palju ridasid walmis ei pusi. Aga ema Nielsen nägi raamatukest wäheste õhtutega täis saawat — üht ja teist ja aegamööda weel kolmat. Nooremehe kanget, kohmetut töökätt näis jõud liigutawat, mis tugewam oli ihulistest tõketest.

Ja Jensi laua kohta seina peale ilmusiwad kaks lithogra-