— 145 —
nüüd, kolmandiku aasta pärast, uus kirg, — midagi, mille laadi ja wõimsa tüseduse ees Jensine Nielsen mõistmata imetelemisega seisis.
Jens läks jälle inimestesse.
Ja Jensi wabad päewad ja tunnid saiwad jälle tarbe.
Uueste tuli aeg, kus ema teda ühelgi laupäewaõhtul ega pühapäewa-pärastlõunal kodus ei näinud. Aga koht, kus ta käis, pidi endisest sootu teistsugune olema, sest õllelõhna ja tühja rahapunga ei toonud ta enam kaasa. Ta tuli näoga, mille peal mõtlemise warjud wehklesiwad, ta tuli pilguga, mille põhjas otsimise tulukene wilkus. Kuna ta oma uut ajawiidet noorte seltsimeeste kaasas maitses, kes temal õhtuti wahel külalisteks käisiwad, siis kuulis neiu Nielsen warsti nende jutust, missugune kogumisepaik neid teatud õhtutel ja õhtupoolikutel ühendas, missuguste ainetega nad seal oma päid tegewdasiwad. Isewärki hella ja rõemsa uhkusega kõnelesiwad nad „oma organisatsionist“, nimelt tööliste nooresoo-ühisusest, enda kõneõhtutest, kõnemeestest, diskussionidest ja kursustest, oma peakoosolekutest ja eestseisuse walimistest, oma raamatukogust ja lugemisetoast, oma teatri- ja muusika-etendustest. Nad nimetasiwad oma jutus asju ja awaldasiwad mõtteid, mis Nielseni emale wõerad wõi udused oliwad, aga nad nimetasiwad ja awaldasiwad neid tooniga, mis teda teadma pani: kõige juures ja kõige sees, millest nad räägiwad, elawad nad täie armastawa hingega.
Ja Jensi wäikese laua peale hakkas raamatuid koguma: suuri ja wäikeseid, köidetuid ja köitmataid, laenatuid ja ostetuid. Ta tõi neid ja wiis neid. Talle toodi neid ja temalt wiidi neid.
Ja waewalt oli ta õhtusöögi maldamatalt alla kugistanud, kui ta juba õnneõhinal oma uuele armastusele kaenlasse ruttas.
Ta ei lugenud lihtsalt — ta imes lugeda.
Tema olekus oli midagi warakaewaja ahnusest ja põnewusest. Ta ei kuulnud ega näinud enam, mis tema ümber sündis, ta oli nagu sügawate woode sisse wajunud.
Tema ees seisis uus, heledaste põlew lamp. Oma jalgratta oli ta ära müünud, et mõne ihaldatud raamatu kõrwal seda lampi enesele lugemise tarwis osta. Nagu
