— 19 —
teinud, ja müürisepad kukkusiwad alla, sest nad oliwad liig nõrga telingi peale läinud; ärapõlenud lapse aga oli Jumal oma juurde kutsunud, ja pagaripoisi — see poleks hoburaudtee alla jäänud, kui ta ettewaatlikum oleks olnud, nagu ka Jens ise tõlla ja jalgratta alla poleks jäänud, kui ta ema sõna oleks kuulanud ja ilusaste toas wõi hoowis mänginud. Need wastused täitsiwad Jensi imestusega. Mis temale uus, suur, mõistatusline ja ärarääkimata tähtjas oli, kuiwas selle suure inimese silmas halliks tolmuks kokku, sai millekski, mis nagu teisiti ei wõinud ollagi, kui ta oli. Jens jäi mõttesse ja üsna norgu. Wahel päris ta aga edasi, ja siis läksiwad ta küsimised nii kaugele ja laiali, et ema tarkus otsa lõppes. Hakkas aga ema „ma ei tea“ wastama, siis tüdines Jensi suu wiimaks kinni.
Nad sõiwad, ja pärast sööki kasis ja koristas ema mõlemad kambrikesed ära, mis terwe päewa lohakil seisnud. Siis tõi nurgast wana roostekärnase õmblusmasina laua peale ja hakkas Jensi ja iseenese riidehilpude kallal õmblema ja paikama. Seega oli aeg kätte jõudnud, kus Jens oma paar mänguasjakest sängi wõi kummuti alt wälja konkis, et nendega ema jalge ees waiksel mängul oma waimurattakesi käitada. Kõik ta meeled ja mõtted oliwad nüüd maja wõi torni sisse koondatud, mida ta ettemaalitud plaani järele wärwilistest pulgatestest ja pakukestest põrandale ehitas. Ainult pikemate wahede järele waatas ta ema poole üles, aga emast ei olnud tal praegu seltsi. Selle silmad wahtisiwad teadmata kohtadesse ja tundmata kaugustesse. Jens nägi ema naeratawat — ei tea mille üle; ta kuulis teda ohkawat — ei tea, mille pärast; ta märkas, et ema liikuwad huuled sõnu tegiwad — ei tea, missuguseid. Ta näitas emale oma walmis torni, ja ema kiitis ja imestas seda, aga Jensi meelest oli, kui näeks ema tema torni asemel kaugelt eemalt midagi muud.
Enamaste roomas päewane wäsimus Jensile mängu juures kallale, nii et ta oma pakkude ja pulkade wahele magama uinus — kord külleli, kord selili wõi kummuli.
