— 20 —
Teine peatükk.
Esimesest magusast uinakust ärkas Jens harilikult mõne tunni pärast üles. Tuba oli siis pime, ja Jens hüüdis, niipea kui ta märkama hakkas, ema. Ema wastas oma sängist, mille jalgots Jensi woodikese wastu ulatas, suud matsutades unise healega. Seepeale ronis Jens üle otslaua ema sängi, puges ema kaissu, puges ema kurguauku, ja jäi sinna uueste magama. Hommikul leidis enese aga jälle oma wõrega woodikesest. Millal tööleläinud ema ta sinna oli pannud, seda ta ei teadnud.
Aga mille igakord ei saanud Jens ema woodist wastust. Tuntud matsutaw ja ümisew jaatamine jäi wahel tulemata. Jens ajas siis käe üle otslaua, et ema jalgu otsida. Neid ei olnud. Ta teadis nüüd, et ka ema ennast ei olnud, aga ebausklik ja trotslik lootus enda eksimise peale ajas ta ema sängi ronima, et seda põhjalikumalt läbi otsida. Säng oli tühi ja külm. Lõdisedes puges ta oma sooja pesasse tagasi ja hakkas aru pidama, mis nüüd teha: kas nutta wõi mitte; kas lisa tõsta wõi wait olla. Kord tegi ta ühte, kord teist — nõnda kudas ta meeleolu wäliste mõjundite wõi sisemiste tunnete tõttu oli. Walitses waibunud waikus ümberringi, sügaw, lõdew, puhkaw, nii ei muud kuulda ei olnud, kui tasawoogawat wihinat kõrwades ja wana seinakella tõttawat rühkimist, ning sigines sel puhul mõni lahke, rahuline mälupilt Jensi mõttewalda, siis ta ei nutnud ega kisendanud. Harinenult teades, et ema tuleb, ükskord tuleb, kõbistas ja nabistas ta wagusalt oma ette, mõtles ja ootas. Tuli tal aga midagi ülbet, wastikut, waenulikku meelde, wõi nuttis winge tuul korstnatorus, hulgus igawlew koer hoowis, karjusiwad tiirased kassid peldikukatusel, siis walis Jens nutu ja kriiskas ema järele. Ta sattus sel puhul sagedaste metsikute ettekujutuste, omaloodud kohutawate wiirastuste meelewalla alla. Pilkane pimedus tema ümber sai elawaks, sai perekaks. Põranda alt, seinte seest, laest tuli ilgeid nägusid nähtawale — nägusid, kogusid, kujusid, paisteid, wärwiribasid, helikatkeid. Ta nägi tuld ja werd, hambaid ja küüsi, sarwi ja sabasid; ta kuulis kiljatamist
