Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/26

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 24 —

täitnud. See tige jonn jäi temale aga seda kestwamalt hingesse pesitama, et karistus, mis ta emalt selle eest sai, madu toita aitas. Kõige walusam löök emalt mõne muu asja pärast ei olnud talle nii walus, nii wihatud, kui kõige kergem plaks nende inimeste pärast, kelle wastu ta oma wägistatud õiguste pärast wõitles.

Ja siis sündis kord midagi, mis wisahingelise madu suremataks tegi, mis nagu paranemata haaw Jensi wäikesesse südamesse õhetama jäi: ka üks tema waenlastest lõi teda! Kui ta ühel ööl wirisemist ja tihkumist ei jätnud ja ühtelugu jonnakalt ema järele hüüdis, tõusis ema kõrwalt sängist wihane mees üles ja karistas Jensi. See tuli nii ootamatult, nii jahmatawa mõjuga, et Jens hoobid waikides wastu wõttis ja alles tüki aja pärast suu lahti tegi — mitte nutmiseks, mitte kisendamiseks, waid lämbunud ägamiseks, kugistawaks läkastamiseks, nagu püüaks tal seest kurgu kaudu midagi suurt ja jälki wälja tikkuda. Ta jäi tõe poolest waiki; teda kuuldi wiimaks ainult lõdisewat ja tasakeste nooskuwat, ja lööja urises emale: „Kas näed, kudas aitas!“ Kas see kartus wõera karistaja eest oli? Jensile jäi midagi muud meelde. Ema oli sündida lasknud, et see wõeras mees Jensi lõi. Ema oli wait olnud. See sulus Jensi suu kinni, see halwas teda hingest ja ihust. Ja kui ta hommikul nägi, et ema lööjat suudles — siis, kui see talle ära mitmes raha andis, — siis oli Jensi meelest, kui wiiks see õel mees neilt midagi ära, ms teised wiimata jätnud. Jens waatas murtud, äratallatud wõimetuses temale waiba ääre alt järele.

Ema ööseste külaliste seas nägi wäikene Jens Nielsen mitmesuguseid isikuid: ühed läksiwad ja ununesiwad, teistest jäi temale enam wõi wähem selge ärakuju tallele. Nende seas oli habemeta noori ning halli habemega ja lageda pealaega wanu. Nende seas oli isandaid walge krae ja peene kuuega ja töömehi pesemata näo ja määrdunud pluusiga. Ühed kõnelesiwad keelt, millest Jens aru sai, teised rääkisiwad nõnda, et emagi neist aru ei saanud. Enamaste kõik tuliwad aga joobnult wõi pooljoobnult, ja emal oli tegemist, et neid käratsewa ülespidamise poolest talitseda. Mõned naersiwad, mõned jutustasiwad palju;