— 25 —
mõned wehklesiwad kätega wõi tuikusiwad seinast seina. Jens nägi nägusid, mis talle hirmu, ja nägusid, mis talle naeru peale ajasiwad; ta nägi aga ka nägusid, mis talle meeldisiwad, milledega ta oleks wõinud sõbruneda. Mõnede suust täis sagedaste nii kange hais, et see ema woodist Jensi woodisse ulatas ning Jensi tigedust külalise wastu kaswatas. Ja mõnedel oli wiinapudel kaasas, mida ema pidi aitama tühjendada; nad istusiwad siis — ema külalise süles — sohwa peal, suitsetasiwad mõlemad, lobisesiwad, naersiwad ja jõiwad. Mitte sagedaste, aga mõnikord ometi nägi wäike Jens ka ema sellel olekul, mida ta joobnuks oli kuulnud hüütawat. Esimesest niisugusest korrast jäi talle kustumata mälestus järele.
Ta oli paar päewa waremalt wiinastanud wanamoori uulitsal näinud, kes käsa lahutades ja waljuste siunates kõnniteelt sõiduteele ja sõiduteelt kõnniteele taarus, päratu kari kisawaid ja naerwaid lapsi kannul. Ka Jens oli purjus eidekest naernud ja teistega ühes temale järele keksinud, sest nähtus oli lastele niisama weider kui uus. Ja lasteparw oli hurraa hõisanud, kui linnawaht tuli ja käratsewa emakese kättpidi kõrwale talutas.
Seda joobnud naisterahwast oli Jens Nielsen wõinud naerda. Aga kui tema ema lähemal laupäewaöösel ühe külalisega koju tuli — näos see pentsik loom, mis inimese naeretawaks teeb, siis hakkas Jens südame põhjast nutma. Ta nägi ema nõtkuwat sammu, tema wõeraid liigutusi, ta tühja nägu ja õõnest pilku, seda wedelat, wänget naeratust ta niiske suu ümber; ta kuulis ema huultelt tundmata healt tulewat, lohakat, limast, lehkawat healt, mis talle nagu märg kalts wastu pead lõi. Seda nähes ja kuuldes asus wäike Jens mõlema käega oma peakese ümbert kinni ja tõusis woodis istukile. Tema päraniaetud silmadest kõneles esiotsa ainult õudne ehmatus. Südamewalu käes nutma hakkas ta alles, kui ema, temale läheneda tahtes, waaruwa jala pealt wastu kappi põrkas; ja see nutt muutus kramplikuks, kui ema kuumad, higised käed ja märg suu tema ihu külge puutusiwad. Mis aga Jensile sellest ööst purewa tundmusena kõige elawamalt põue jäi, oli esiteks nähtus, kudas ema, kui ta weepudeli
