— 27 —
kõneles. Selle inimese terwe nägu oli musta habet täis kaswanud, nii et üksnes silmade ümber natuke walget ihu jäi. Habe ei olnud aga mitte pikk. Korraga kahmab wõeras habemest kinni — rebib, rebib, ja kurguaugust woolab habe nähtavale, mis, kui ta otsani wäljas on, mehele peaaegu põlwini ulatab. Esiotsa kartis Jens seda karwanässi, aga kui ta nägi, et ema tema habet wõis katsuda ja tukistada, ilma et karune elukas teda oleks hammustanud, siis kadus Jensi kartus, pealegi nii wäga, et ka tema seda imehabet südandas puudutada. Palju nalja tegi Jensile, kui wõeras habeme enesele salliks mitmekordselt ümber kaela keeras wõi kahte haru pidi selja taha kinni sidus. Seesugusel lõbusal ööl Jens ei wirisenud.
Need oliwad Jens Nielseni head mälestused ema tundmata külalistest ja juhtumistest nendega. Nende kõrwale seltsis halbu ja wäga halbu. Oli sündmusi, mil Jens ema pärast wärises, ema kurbtust ja pisaraid kaastundlikult jagas.
Nõnda mälestas Jens ühte joobnut, kes kõigest wäest laulda tahtis, ja kui ema teda keelas, siis lõi ta ema ja kiskus tema karwu. Jens hakkas suure healega nutma, aga ema pidi wait olema, sest kära ei tohtinud suureks minna. Teine purjus mees lükkas laua pealt põlewa lambi maha. Silmapilk oli põrand lõõmawat tuld täis. Kui ema seda kustutada püüdis, sattusiwad ta riided põlema. Suure waewaga läks tal wiimaks korda tuld põrandal kui ka enese külles weega ära lämmatada, aga haawu, mis ta seejuures saanud, põdes ta kaua aega tagajärel. — Kord tuli ema kahe üsna noore herraspoisiga. Need käisiwad kordamisi ema juures magamas, ja see kestis terwe öö. Nende naeru ja lori pärast ei saanud Jens magada, sellepärast teadis ta seda. Ja kui need peened poisikesed hallil hommikul naerdes ära läksiwad, ei andnud nad emale wiit öörigi. Jens nägi ema woodi äärel istuwat ja nutwat. „Millest ma pean elama!“ kurtis ta endamisi. See oli nii kurb, et Jens ka nutma hakkas. Ta puges ema sülle, wõttis ta kaela ümbert
