— 26 —
laua peal tühja leidis olewat, pesuwaagnast seebist wett jõi, ja teiseks lugu, et wõeras mees ema riidest lahti pidi wõtma. Ema naeris ainult. Wõeras mees tõmbas tal ka särgi seljast, nii et ema ihualasti keset tuba seisis, ja ema naeris ikka weel. Kui Jens Nielsen mitu aastat hiljem ennast piinata tahtis, siis kutsus ta enesele alasti ema naermise sellest ööst kõrwu tagasi.
Nagu ema külaliste hulgas häid ja halbu, naljakaid ja kohutawaid isikuid oli, nii tuli nendega ka iga laadi juhtumisi ette. Mõni wõttis nutwa Jensikese põlwe peale ratsutama ja pistis talle lepituseks kümme ööri pihku. Teine püüdis teda naljasõnadega nutmast naerma ajada. Kolmas laskis teda oma pudelist rüübata, sest siis pidi Jens ruttu suureks kaswama. Keegi lahke näoga habemik mees jutustas Jensile naerwate silmadega, et temal kodus, kaugel mere taga, just niisamasugune wäikene poeg olewat kui Jens; sellele tahtnud ta Köbenhavnist ilusa taskukellakese kingituseks wiia, aga Jens wõiwat selle omale saada, kui ta sedamaid magama lubab jääda ja ema rahule jätab. Ja tõe poolest — ta wõttis taskust karbikese ja selle seest hiilgawa uuri kuldse keega ning andis Jensile. Jens tegi kohe, kui oleks ta magama jäänud, aga waiba all õpetas ta süda kaua weel tummale kellale tiksumist, kuna ta kõrw ema ja kinkija kaelustamisi kuulis. — Jälle keegi oskas loomade heali järele teha. Sügas ema teda kurgu alt, siis röhkis see naljakas mees nagu siga; näpistas ema teda, siis kiunus ta nagu põrsas wõi näugus nagu kass, ja kui Jens talle naerdes käe wastu pistis, siis urises ja haukus ta tema peale koera kombel. Kõige kenam oli aga, kui ta „kukeleegu!“ laulis — kord nõnda kui noored, kord nõnda kui wanad kuked. — Ja weel ühte lõbusat külalist mäletas Jens. Selle käed, käewarred, terwe rind ja isegi selg oliwad kõiksugu siniseid kujusid üleni täis — laewaankruid, lillesid, lindusid, madusid, kalu ja kirjatähti. Kui ta särgi maha tõmbas, et seda näidata, paistis tal sinisekirju kamsik seljas olewat. See mees käis korda kolm neil wõersil, ja igakord näitas ta Jensile oma maalitud ihu. — Midagi huwitawat näidata oli ka ühel suurel mustal mehel, kes emaga käte abil juttu ajas, sest et ta arusaamata keelt
